(kusagilt lähiminevikust)

On üks hetk, mis ei sarnane ühegi teisega.

Tead, kuidas osade inimestega on kuidagi nii, et sa tead mõnda aega, millega nad nagu tegelenud on, mida nad lugenud on, mis probleemidega maadelnud on ja sul on sellest tekkinud mingisugune vaimne sõrestik (sõber isegi ei ehmata et sa sõna "sõrestik" kasutad). Ja siis on näiteks mingi meeldiv hetk, tavaliselt öösiti, teatud kohas, kas väljas seltskonnas või kellegi pool. Ja siis sa vaatad talle otsa ja ta on just su pika seletuse selle kurat-teab-mis-asja kohta ära kuulanud, ja sul pole aimu, miks jutt just selle peale on läinud, miks sa hakkad just sellest asjast rääkima, võibolla juba mitmendat korda kuu jooksul, nagu mingi tõbi. Niisiis, ta on su selle pika monoloogi ära kuulanud, sina vaatad talle silma sisse. Ja ta vastab sulle, noogutab võibolla, vastab "Jah!". Sul pole ühtki põhjust arvata, et ta sinust õigesti aru sai, et ta isegi üritas nii palju kui vähegi suutis. Aga sa TEAD, et ta sai, pole mitte mingit kahtlust, ta SAI ARU.