aga miks SEDA vaja oli?

Teatavasti ilmus ajakirja Looming viimases numbris Oudekki Loone arvustus kultuurikriitik Mihkel Kunnuse esseedekogumikule "Minu eugeenika saladus". Võtan vaevaks selle ümber tekkinud diskussiooni kommenteerida, kuna olen kõik Kunnuse asjad alati läbi lugenud ja need on mind väga tihti (kaasa mõtlema) ärritanud. Loone arvustust saab lugeda ka blogist za/um ehk siit.

Neile inimestele, kel on mingigi kriitilise lugemise ja tekstianalüüsi oskus, saab üsna kähku selgeks, et arvustus pole just parimate killast. Esitatakse suur hulk etteheiteid, millest mõned on lausa väga eksitavad ja valed, ning mis kõige problemaatilisem - neist väidetest ei põhjendata peaaegu ühtegi. Mis on seda üllatavam, kuna kirjutaja, nii palju kui ma aru olen saanud, on haritud inimene. Huvitav on lugeda ka kommenteerijate väljaütlemisi, a la "õige kah, ma olen samamoodi mõelnud, mis siin ikka põhjendada." Iseenesest polekski nagu erilist põhjust kogu selle asja üle vaielda, kuna osapoolte väljaütlemised räägivad üsna selgelt enda eest.

Aga midagi huvitavat toob see situatsioon ometi päevavalgele ja see kajastub just selles, kui rohkelt on O.Loone artikliga samastujaid ja takkakiitjaid. See on teatud naudingu dimensioon, mis pinnale purskub. Tundub, et selle arvustusega samastujate näol näitab ennast see hämar pale, mis lõpuni ratsionaalse kriitikaga alati kaasas käib, see mingi jääkprodukt, mida see toodab. Ja olulisim põhjus, millest see jääk tuleneb - see kriitika teeb inimestele haiget. Suurem osa Kunnuse kirjutisi lammutab otsesemal või vähesemal määral erinevate gruppide indentiteeti, õõnestades samal ajal ka enda jalgealust. See ongi teatud kriitika tüüp, nii see käibki. Ja nüüd ongi meil võimalus imetleda selle mitte-ratsionaalseid tagajärgi. Ühel haritud inimesel on jaks lõppenud, ta on nö "järele andnud", väljunud ratsionaalsest diskursist ja virutanud naeruvääristamise ja põlguse relvadega. Ja tal on takkakiitjaid, sest parastamisaktiga tahavad samastuda paljud, osa saada selle naudingust. Kõik, kelle maailmavaade on vähegi ohus olnud. Niisiis paljastub selle artikliga kriitika irratsionaalne, naudingu-faktoriga seotud külg, mis ju mõnes mõttes toimib tegelikult pidevalt, aga varjatult. See on näha kasvõi sellest, kui ootamatuna Kunnuse arutluslaadi areenile tuli - keegi polnud vastupidi nii ratsionaalse arutlusega harjunud.


Nii väga tahaks nautida ennast ka ise ja tervitada siin neid maailmatarku pealinna kommentaatoreid, kel teil seal ikka tõeline kultuuriväli õitseb.

Siit pehkinud verepilastuslikust ülikoolilinnast,
teie kõrgeausaid jalgu suudeldes,

ignorandi-indrek