God's psychoanalyst

Sõber Siim laenas paar kuud tagasi raamatu, mida ikka aeg-ajalt kõige muu kõrvalt sirvisin, John Horgani "Rational mysticism". Nüüd, olles selle juba mõne nädala eest lõpetanud, tahaks öelda paar sõna.

Tegemist on sellise sümpaatse ameerikaliku formaadiga. See on kirjutatud ajakirjanikust mehe poolt, kellel on suur huvi religiooni, psühhedeelikumide, teadvuse piiride ja kõige muu sellega seonduva vastu. Nagu meil kõigil, eksju. Aga kõige üldisemalt muidugi selle vastu, mis on kogu elu ja kannatamise põhjus, mis tuleb pärast surma jne. Esimene asi, mis raamatu kindlasti huvitavaks teeb, on nimed, kellega Horgan intervjuusid teinud on. Need on tõesti tippnimed mitmetest valdkondadest: religiooniuurijad Huston Smith ja Steven Katz, müstik ja teadvuseuurijast filosoof Ken Wilber, psühhoanalüütik Stanislav Grof, ajuteadlane Andrew Newberg, psühholoog Susan Blackmore jpt. Teine faktor, mis raamatu nauditavaks teeb, on autori kriitiline hoiak kõige suhtes. Võiks öelda, et tegemist on "avatud skeptikuga". Ta teeb kohe alguses selgeks, et ei talu igasuguseid soolapuhujaid, ei lepi ühegi kergemeelse new-age vastusega. Ta otsib tõde võrdselt nii teooriast kui praktikast, olgu see indutseeritud religioosse palve või narkootiliste ainete poolt. Niisiis on tegu omamoodi kriitilise rännakuga läbi erinevate teadmiskoolkondade, mõtestades vaimse valgustuse ja õnne võimalikkust. Entusiasm, tõejanu, segatuna autentse frustratsiooniga pettumuste puhul. Gurusid intervjueerides reflekteeritakse nii nende jutu teoreetiliste aluste kui ka personaalse oleku üle, ehk sõnade ja tegude kokkulangemise probleemi kallal.

Ei mingeid lõplikke, mõnda dogmasse kinnijooksvaid tõdesid. Pakun siinkohal vaid paar inspireerivamat lõiku, mille tõlkisin.


"On hetki, mil ma olen vaid noatera kaugusel uskumast, et loodus hoolib meist. Tegemist võib olla seejuures täiesti igapäevase hetkega. Ma võin riisuda parasjagu lehti mõnel hallil sügispäeval, või juua õhtul verandal veini oma naise Suziega, või oodates oma poja ja tütrega tee otsas hommikust koolibussi. Minus paisub tänulikkus nagu mingisugune igatsus, sama tugev kui nälg või seksuaalne iha. Ma tahan kedagi või midagi tänada selle kõige eest, mis mul on." (lk 195, ptk 11 "Ayahuasca")

"Kui sul veab, siis su pilguheit kuristikku muudab su elu rohkem tõeliseks, mitte vähem. Sa tunned, mida Albert Hofmann tundis, pärast oma psilotsibiini-sessiooni, mille vältel ta leidis end üksinda sügaval maa sisemuses asuvast tondilinnast. Kui ta naasis sellest põrgulikust üksindusest, tundis ta end ümber sündinuna ja üle uhutuna tänulikkusest ja rõõmust kõige "selle kauni üle, mis meil siin on." See on ilmselt kõige suurem kink, mida müstilised elamused meile pakkuda võivad: panna meid nägema, tõepoolest nägema kõike seda, mis maailmas hästi on. Täpselt, nagu mõnda meid soosivasse jumalusse uskujad peaksid olema kimbutatud loomuliku kurjuse probleemist, peaks gnostikuid, ateiste, pessimiste ja nihiliste kummitama sõpruse, armastuse, ilu, tõe, huumori, kaastunde ja rõõmu probleem. Iial ei tohiks me unustada rõõmu-probleemi." (lk 227, ptk "The Awe-ful truth")