spontaanne Vanemuise-kriitika 2: aprill 2012

Reede õhtul õnnestus taas läbida üks hämar ja põnev teekond - nagu nad viimasel ajal meeldima hakanud on. Tagantjärele mõeldes oleks tahtnud selleks isegi rohkem valmis olla. "Carrrmen" suures majas. Lavastaja Ruslan Stepanov.

Üritasin mitmele inimesele pakkuda neid kaht piletit, mis minu valduses olid. Selle ebaõnnestumine osutus minu jaoks igatahes õnnelikuks juhuseks, läksin üksi vaatama :)
---

See, mida ma nägin, on ühtlasi ka vastus küsimusele, mida uut ma teatri kohta teada sain, ja midagi olulist sain kindlasti. Isu sellest nähtust kohe pärast lõppu kellegagi rääkida oli nii suur, aga kuidas sa lähed saali peal nähtud tuttaval nööbist kinni võtma ja küsima et "kuule mida sa sellest kohast arvad...", (pealegi puudus vaheaeg ja lõpus tormas rahvas kohe minema) See oli aga viga, sest mitte-verbaalsed muljed kipuvad alati kiiresti nõrgenema, kui neid kellegagi ei jaga. Mulje tugevus nõuab aga vägisi spontaanset raportit selle kohta ja seda siin ka teen. Enne veel kaks minu tehtud viga: läksin etendust vaatama 1)väsinuna 2)liiga täis kõhuga. Ärge teie seda kunagi tehke! Väiksed asjad tõesti loevad.
Aga nüüd järgneb see, mis juhtus, kui tuled kustusid.

1.Inimene kardab vaikust. Kui ta istub paigal ja midagi ei juhtu. Miks ta kardab? Isegi siis, kui teab, et kaua see ju kesta ei saa - ootamine. Esimene probleem on sellega paljastatud, vihje häälestusele antud. Vaikusega peab harjuma, selles tuleb ilmselt teha tööd. Tahaksin olla selleks valmis. Ma olen valmis.

2. Algab liikumine, valgus - kaks põhilist asja, millest ballett koosneb. Mina enam rahulolematu publiku nohinat ei kuula, asun absorbeeruma laval toimuvat. Esmamuljed: kõle, industriaalne ruum; metall, traataiad. Ei mingeid seoseid Merimee romaaniga, millest ma ausalt öeldes mitte midagi ei mäleta. Lihtsalt see, mida mitte-diskursiivselt, sabakondiga suudan meenutada, kõik klišeed on hoopis muu kui kogetav. Mulle aga kõledus meeldib. Ei mingit lolli mängimist. No-nonsense atmosfäär. Asi on käima tõmmatud. Algavad uitmõtted: Jüri Ehlvest ööülikoolis: novelli lihtne tuum, sisu, tuleb valada kaasaegsesse vormi. Kas teatriga on samamoodi? Kas saakski üldse kuidagi teisiti olla? Ilmselt mitte. Vaatan kehasid. Mõtlen: hea asi algab aeglaselt, üles ehitavalt. Aeglane algus tõotab head, mul on tõesti usku sellesse, mida näen.

3. Esimene, pikemalt pähe tiirlema jääv küsimus: Kas naistantsija saab balletis nii impersonaalselt liikuda, olla, et ta muutub mingisuguseks teistsuguseks tähistajaks, s.t. de-seksualiseerub täielikult, soo mõttes. Et ma vaatan laval naist, aga näen hoopis midagi muud. Miks see küsimus ainult naisnäitleja kohta? Ilmselt vaatan naisi rohkem "märgiliselt", ootan neilt tähenduslikkust enam kui meestelt. See võib olla viga, aga tegemist on tagantjärele-mõttega, etendusel üritan kõiki nii sarnaselt näha kui võimalik. Igatahes loodan, et midagi sellist toimub, seda üritatakse mingil viisil saavutada, nagu ikka kunstis üritatud on. Inimene muutub ideeks. Märke sellest igatahes näen, eriti grupi-stseenides. Seda võib näha ka masinlikkustumisena - inimgrupp toimib sünkroonselt, nagu mingi kude, pind, antud juhul veepind, kui näen epileptiliselt tõmblevaid-mulksuvaid mehi.