patsime,

...et paari päeva pärast ilmub kohe kindlasti mõni pikem arvamuslugu või lausa nende tsükkel teemal, kuidas meil nii palju perverte-pedofiile järsku on "tekkinud" ja kümned hüsteerikud saavad taas rääkida hirmsast allakäigust ja homopropaganda tagajärgedest, ning "tõelised isamaa- ja korraarmastajad" saavad rääkida ligipääsu suurendamisest meie arvutite ja kõvaketaste sisudele ?

built-in crap-detector

Nuputan ilmselt ühe kõige nõudlikuma ja keerulisema essee kallal, mida olen endale "kaela tõmmanud". Sisuks haridus ja selle eesmärgid, infoajastu probleemide kontekstis. Pealkiri pole üldse kindel veel.

Aga muuhulgas tulevad pähe sellised ideed:

Oletame, et on olemas mingisugune vana-euroopalik preisi vormis-distsipliinis ja kreeka-rooma-kristlus-teadus paradigmas haridus, mis muuhulgas tähendab suurt päheõppimist ja autoriteetide usaldamist. Sellist asja oleme kõik koolides saanud, see on mingisugune standard, mis vananeb ja mida alates umbes 20.saj. keskpaigast julgelt kritiseeritakse-dekonstrueeritakse. Sellel on tundub olevat tõsiseid vigu ja tahetakse midagi muud selle asemele. Näiteks nagu Postman & Weingartner raamatus "Teaching as a subversive activity". Kool kui koht, kus tegeletakse küsimuste küsima õppimisega, kahtlemise ja muu vähemalt esmapilgul väga progressiivsete tegevustega.

Aga seda kõike lugedes hakkab närima mingi kahtlus. Et kui see alternatiivne, progressiivne mudel, mille juured on üsna sügavalt teatud sekulaarse pragmatistliku mõttevoolu sees, omaks võtta ja absolutiseerida, on ka selles peidus mingisugune tõsine "kala". Või tekib see tunne sellepärast, et see mudel on esitatud kriitikana, mitte tervikliku süsteemina? Sest tundub, nagu oleks sellest midagi väga olulist puudu.


Kas ühiskond saab normaalselt funktsioneerida ilma teadmisi süstemaatiliselt edasi andmata, aastast aastasse, õpikute vms abiga?

Ma ei julgeks selle peale rõõmsalt jaa karjuda. Olen vist konservatiivsem, kui arvasin.

That akward moment kui avastad, et oled pooleks tunniks discovery world-i pealt vaatama jäänud saadet "greatest tank battles", kuna see on olnud lihtsalt nii põnev.

"Meil on kõik eelised, parim tehnika, me saime neile kahe miili pealt pihta."

Ja järgmine akward moment, kui taipad, et kogu see põnev jutt on tiirelnud sadade inimeste tapmise ümber.

Kolmas ja viimane, pigem sad moment tuleb siis, kui teadvustad endale, et seda saadet vaatavad igapäevaseks meelelahutuseks miljonid inimesed.

ja päevad kaovad

Siin veel üks trummi-bassi laul. High contrastilt, üsna vana juba ja ilmselt selle žanri kuulajate jaoks tuntud.

Kuu-paar tagasi postitasin ühe london elektricity hittloo ja iseloomustasin seda nii hästi, kui oskasin. Lisan tagantjärele ühe kõige olulisema tunnuse - see LE lugu (vt. paar postitust tagasi) iseloomustab kõige enam just piiritu naiivsus. Kohe vägisi kisub ütlema, et see on selgelt rikka keskklassi lugu, tõeline heaoluühiskonna soe tuulepuhang. Seda kõike juhul, kui uskuda, et muusika võiks nii palju kui võimalik sotsiaalse tegelikkuse reflekteerimisega tegeleda, et ta ikka enam-vähem siiras oleks.


See aga siin - high contrasti lugu days go by - on omal moel LE-i loo täielik antipood. See on üks süngemaid ja tõsisemaid dnb viise, mida tean. Ei midagi efektset, mõjub ta põhiliselt oma lihtsuses. Monotoonne, ühesugune rütm ja mis peamine - pidevalt korduv ja ka ainus repliik: and the days go by... Nagu vaataks mitu tundi kiir-luubis mingi tööstusliku linnaosa argipäevi, kuidas autod ette sõidavad iga hommik, inimesed sagivad, pimedaks läheb ja autod jälle ära sõidavad. Ja nii päevast päeva, s.t. vaataja jaoks muidugi paar minutit.

Kuulasin seda laulu millegipärast üsna palju esimesel aastal, kui hommikustesse loengutesse kõndisin. Pea täis masendust, segadust ja enda poolt tekitatud hingelisi probleeme a la armupiinad valede inimeste suhtes või võimetus enda elu tõsiselt võtta. Ja see trööstitu aura on sellele loole küll hästi külge jäänud.

Nii et valik:
Kas lummav, kuid masendavalt naiivne"ilus linn ja värske hommikuõhk" või masendav aga kuidagi ausam "päevad kaovad.."?

Õnneks on küllalt teisi alternatiive.

paar sõna "muusika kaitseks"

Tahaks kirjutada paar sõna ühe vastandipaari lepitamiseks. Aga tean juba ette, et see ei ole antud diskursis tegelikult võimalik, sest vastandus on tekitatud eesmärgiga midagi üldisemat kommunikeerida ja tegelikult selle üldsõnumiga ma nõustun. Seega jääb selle väikese sõnavõtu eesmärgiks kaitsta negatiivsemasse valgusesse jäänud vastandipaari olemust (unustades korraks, et "olemusi" ilmselt polegi olemas või on nad ajas pagana muutuvad) või tema positsiooni meie mõtlemises, arusaamises.

Jutt käib vastandusest Muusika - Kirjandus. Ja ajendiks on blogis "Kultuurieugeenika" (vt. kõrvalt) ilmunud põhjalikud kriitika-artiklid. Minu ambitsioon on seda tagasihoidlikum, et ma tegelikult nende artiklite intellektuaalse ivaga tavaliselt nõustun. Stiili või retoorikaga aga mitte alati, ja eks see ole ka kuidagi rohkem temperamendi küsimus.

Niisiis, asi, millest räägin: Vastandamine Muusika (+ afektiivsus, seksuaalsus) Vs. Kirjanduslik kommunikatsioon (kui mõistuslik tegevus)
Ja kaitsda, pigem küll selgitada, tahaks ma muusika rolli selles vastanduses.

Minu iva on selles: See vastandus teenib küll oma eesmärki ja toimib teatud kirjanike ning nende teoste sisu puhul seletavalt, jätab aga muusika teenimatult negatiivsesse valgusesse (see tulenebki artiklite stiilist, mitte tahtest halvustada teist poolt).

Miks nii? Sest muusika sellisel "madalamal"(või noh, pisut loomalikumal) mõistmisel on ju ka ajaloolised põhjused. Nimelt sellega ei ole ma nõus: "See, et muusika teemaks on valdavalt või isegi olemuslikult seksuaalsus ...on nii ilmne, et sellele on isegi pentsik osutada /.../ seepärast peavad ka massihuvi taotlevad muusikud (st popmuusikud) olema eelkõige seksikad" (http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/10/tammsaare-ja-sfaaride-muusika.html)

Olen täiesti nõus selle kui hetkeolude kirjeldusega: me näeme seda kohe kui teleri või interneti avame. Aga olemuslikult - vaevalt. Just sellele muusika tarbimisele, materiaalsele poolele tahaksin osutada. Tarbimisele üleüldse. Muusika on oma praegusesse kurba olukorda sattunud eelkõige inimkultuuri muutumise läbi. Kas pole muide huvitav, et muusika võetakse tihti lihtsalt ühe nimetaja alla kokku kui mingi fenomen ning tema kohta langetatakse mingi otsus, samas kui kirjanduse puhul on harilikult kuklas selge arusaam, et peale sopakate on olemas ka klassikud? Jumal tänatud, et on, muidugi. Eks palju ole muusika abstraktsuse, tema meelelisuse taga kinni.

Kuigi kahjuks pole inimeste suhtumine eriti positiivsem ka mitte-meelelahutusmuusika suhtes. Klassikaline muusika on liiga elitaarne, rahvamuusika ja rituaalne muusika kuidagi vanamoeline või barbaarne jne. Selles mõttes on suhtumine sellesse ja muusika enda olek ühiskonnas järjekordne lakmuspaber üldise olukorra hindamiseks. Teatud valguses on antagonism Muusika - Kirjandus ajalooliste olude kurb tulemus, mitte midagi "puhtale mõistusele" iseenesest mõistetavat. Seda selgitab ka näiteks 19. sajandi Viini muusikakriitika Eduard Hanslick. Tema toodud neljast argumendist muusika ja tunnete/tundelise seostamise vastu on ilmselt kõige arusaadavam neist viimane:

"Further, as a matter of empirical fact, there is no strict, constant causal nexus
between a piece of music and the specific feelings it might arouse. Musical
works affect us differently according to changing musical experiences and
impressions, as is evidenced by the different emotional characterizations
offered of the same musical works by successive generations of listeners."

Hiljem jätkab essee autor Alperson:

"It is true, Hanslick concludes, that music may arouse in us intense feelings and
moods, as the causal theorists say, but the same may be said of medical reports or
our luck in a lottery. We must not be misled into thinking that such feelings have
anything to do with the proper understanding of music." (Blackwell guide to aesthetics, "The Philosophy of Music:
Formalism and Beyond", Philip Alperson)

Jah, aga proper või vähemalt reasonable understanding on paraku see, mis tänapäeval muusikasse suhtumises enam väga tihti esile ei tule. Aga nii on ka muude valdkondadega, kui teatud perspektiivist vaadata. Viga võibki olla selles, et meediumite arengu käigus on muusika liiga paljude inimesteni jõudnud, kellest suurem osa paratamatult ei oska seda hinnata - mehhaanilise reprodutseerimise tagajärjed. Loomulikult ei ole midagi halba muusika emotsionaalses nautimises, aga emotsionaalselt, kirglikult nauditavate asjadega juhtub tihti nii, et neid doseeritakse üle ja nende essents läheb selle käigus kaduma. Nii muutub ka representatsioon nendest labasemaks. See, et muusikal on ikkagi oma keel, essents, nüansid, on kõigest hoolimata üsna ilmne.

Tundub, et muusika on mõnes mõttes midagi väga habrast, õrna. Raske, aeganõudev on tema "keele" tundmaõppimine. Tema toimet võib vastandada kirjandusele mingites aspektides, aga laiemal tasandil võib selles vastanduses muusika asemele mõelda põhimõtteliselt ükskõik millise muu fenomeni, mida inimesed kasutavad enda intellekti tasalülitamiseks, s.t. kasutavad just vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Aga pudelit veini ma siiski muusikaga võrdlemiseks ei kasutaks.

See kõik ei pretendeeri mingisugusele originaalsusele, lihtsalt meeldetuletusele, et asjad, vastandused ja harjumused võiksid olla ka teistsugused.

akadeemilist laadi feminismimürgitus

tegelen praegu väikese uurimustööga interneti-huumorist ja naisterahvaste kujutamisest seal. kõik oleks nagu hea ja põnev, välja arvatud üks korduv nähe kasutatava (akadeemilist laadi) kirjanduse juures, kindlasti mitte kõigi kasutatavate allikate juures.

nimelt näib, et mitmete autorite seas on populaarne võtta üsna automaatselt, seda eriti põhjendamata, omaks teatud (ideoloogiline)mitte just eriti neutraalne algpositsioon ja algus määrab suuresti selle, kuhu välja jõutakse. selle mõned tunnused: 1)pidev mõiste "stereotüüp" kasutamine 2)mingisuguse "hegemoonilise struktuuri" ja ideoloogia olemasolu, mida me igal sammul taastoodame 3)naljade väga meelevaldne tõlgendamine, mis need ilusasti eelpool mainitud kontseptidesse asetab.

väsitav on see tõepoolest, sest mitut sellist artiklit järjest lugedes tekib üsna õõvastav pilt maailmast, milles elan. selles maailmas ei saa ma rahulikult elada ja tegeleda oma asjade (näiteks uurimistööga) ilma, et ma iga sammu ja hingetõmbega ei rõhuks kuidagi vastassoost inimesi, kinnistaks stereotüüpe ega toetaks teadvustamatult mingisugust hämarat ideoloogiat, milles kellelgi hea elada ei ole.

pealegi ei näi sellised artiklid midagi uut, väärtuslikku lisavat. just see peakski aga olema ju eesmärk - uue mõistmise lisandamine, mitte mingite teooriate vägivaldne tõestamine, mille keegi 70ndatel või 80ndatel Prantsusmaal või mujal välja mõtles.

midagi, mida te mõnede usa osariikide kohta ilmselt ei teadnud

"In Alabama, Arizona, Florida, Idaho, Kansas, Louisiana, Massachusetts, Minnesota, Missisipi, Georgia, North Carolina, Oklahoma, Oregon, Rhode Island, South Carolina, Utah, Virginia, and Washington, DC., oral sex was illegal until 2003, and in some states a married couple could have served a long jail sentence for a private infringement."

Inglise huumoriuurija Christie Davies, prantslaste kohta käivate ohtrate seksinaljade tagamaasid selgitades, raamatus "Jokes and targets".


võib ette kujutada tunnistajate ütlusi vastavas kohtucase-is: "Ma vannun käsi piiblil, et ma nägin, kuidas ta seda keelega puudutas!"

midagi, mida te läti kohta ilmselt ei teadnud

"Kuid samal ajal (XVII sajandil) loodi veel muidki teooriaid indiaanlaste päritolu kohta. Näiteks hispaanlane Enrique Martinez, kes oli Lätis käinud, kinnitas, et Riia ümbruses elavad inimesed sarnanevad väga indiaanlastega. Järelikult on selge, et indiaanlased pärinevad Lätist!"

Miloslav Stingl "Indiaanlased ilma tomahookideta"

džihaad tartus

Poe ja Küüni tänava ristil paikneva toidukoha Teine koht seinale, samuti kaarsilla otsa ja ilmselt mujalegi on ilmunud üks uus tänavakunsti taies. Selle ilmumist saab seostada reaktsioonina ühe hirmsa sündmuse 10. aastapäevale, millest vaid paar päeva möödunud on. Selles suhtes on ta aktuaalne. Aga ta on ühtlasi tabavalt ilmne illustratsioon ühele raamatule, Benjamin R. Barber "Džihaad Mcmaailma vastu" (eesti keeles 2006). See ilmus oma kodumaal juba aastal 1996.

Maailmas pidi palju juhtuma ja 15 aastat mööduma, et ühes idabloki riigis see "reklaam" lõpuks ilmuda sai. Võtkem siis teadmiseks.


Aga kiusu pärast võiks ikkagi küsida, milleks? Miks ta on siin Tartu kesklinnas seina peal ja näitab midagi, mida me niikuinii ammu teame?

...too much emotion, draggin me down

Siinkohal lõpuks üks vältimatu jutt, mis tegelikult umbes aasta jagu hiljaks jäänud.

Nii kuidas õhtu ja öö toovad tagasi armsa, hirmsa ja valusa, järgneb ka vajadus kõike seda uuesti kogeda ja sel viisil ehk mõnedel asjadel n.ö. minna lasta. Saades mõnele lühikesele, kuid jõuliselt mina-pilti sööbinud ajajärgule anda lõpuks mingisugunegi distantseeritud ja aus hinnang. Natuke ehk puhastuda.
Mõnikord on nendeks tagasitulijateks muusikapalad, mida kuulatud palju, rohkemgi, kui vaja. Aga sellisel juhul: vaja mille jaoks? Kui ma oskaks sellele vastata, äkki ma ei kuulakski muusikat.

Ma pole kindel, kas The Verve jõudis mu playlisti paikseks elanikuks saada neli või viis aastat tagasi, igatahes sellest ajast saadik kuni viimase aastani pole ma ühtki teist artisti nii intensiivselt kuulanud. Muusikalist haridust mul pole, ei klassikalist ega sellist žanrites ja levimuusikas hästi orienteeruvat. Koos tuhandete teistega liigitun ma ilmselt "emotsionaalse kuulaja" alla. Iseasi kui mõttekas see liigitus üldse on. Ilmselt ei ole. Ma ei oska muusikast ilmselt "õigesti" rääkida. Samuti meeldivad mulle praeguseks mitmed artistid ja konkreetsed palad võrdselt või rohkem kui nende loomingu paremik. Sellegipoolest ei kavatse ma siinkohal targutada ja endale valetama hakata - Verve on ja jääb minu jaoks Briti rokkmuusika tippesindajaks. Seda igas aspektis, mida minusugune ühe muusikalise kollektiivi juures hinnata oskab. Jätan siinkohal puutumata igasugused arutelud nende loomingu muutumisest ja võimalikust mandumisest (mida siiski ilmselt ei toimunudki) lõpuaastatel, samuti laulja hilisema soolokarjääri hindamise.

Mis mind eriti tugevalt mõjutanud on, on nende laulusõnad, nende harmoniseerumine muusikaga. See tähendab muuhulgas ka seda - ja see ongi ilmselt kõige tähtsam - et neil on laule, mis jäävad siiamaani minu jaoks täiesti mõistatuslikeks. My life is a boat being blown by you, nothing ahead, just the deepest blue - sõnad, mis kõlavad geniaalselt isegi siis, kui see otse eesti keelde tõlkida. Või miks mitte: So hop on the train cause it kills the pain / blues-player gone to another town / believe me this boy here is sinking / these streets these times they tie me down / im through with you. Mis on neis lauludes minu jaoks?

Väliselt on nende eduloo taga suuresti väljarebimise soov viletsusest ja monotoonsest elust, kuhu sünnitud sai. Aga see ei ole tavaline iha rikkuse, tunnustuse järele, mis sünnitaks harjumuspäraseid nartsissistlikke ulmasid, sihid on seatud kõrgemale. Saades tuntumaks ei laulda rokkstaari raskest elust ja narkootikumidest. Muusika jääb keskmesse, klišeedest ujutakse mööda. Unistamine jätkub, pinge säilib, aga bändimehed jäävad inimesteks. Loomulik ja igivana inglise väärikus kumab kaugelt ajaloost läbi 4 inimese. Kui lauldaksegi oma elust, siis on see ikkagi ka kuulaja elu, kes 8st 5ni on vangistatud kohta, mida ta vihkab. Ja kitarrist (nii hea et situ või ennast täis kuulates) ütleb ka kusagil intervjuus umbes, et noh, mis ma siin ikka, arved saan kuidagi makstud aga pensioniga on jama...

Minu jaoks on need mingisugused teated ookeanisügavustest, kuhu inimeste kõrvad ja hinged harilikult ei ulatu. Kus keegi nõuab, et saabuks aeg, mil me näeme läbi sogase vee ja oma kaootiliste emotsioonide enamat kui praegu; või et ühel sametisel hommikul, kui aeg seisab paigal, neelame viimase tableti ja pole ehk enam nii üksikud oma elu-koridoris. Selliseid tehakse tõepoolest üha vähem. With core, soul. Pühendumus, jäägitu usk millessegi. Äärmiselt raske on mõnikord märgata, millal kõlab veel parajasti kuulatav laul ja millal kõneleb miski, mis juba mu enda seest tuleb. Paratamatu tulemus, kui millessegi on teadvustamatul tasadil nii palju emotsioone ja ihasid sisestatud.

Võtkem näiteks see laul siin. Tundub, nagu tuleks see otse läbipaistmatust ollusest, millest kõik sünnib ja millesse lõpeb. Jäta end mõneks ajaks ainult iseendaga, istu veidi vaikuses ja pane siis see peale. Võimalik, et 6 minuti pärast kehitad õlgu. Võibolla aga ahmid õhku ja tahad järsku midagi täiesti spontaanset ja kirglikku, mis tagantjärele muidugi vaid piinlikust või hämmingut tekitaks, sest siis oled sa jälle sina, persona. Aga selle 6 minuti vältel olid sa midagi muud. Midagi niivõrd ammendamatut on sellesse loosse kokku surutud.

Satun siiski segadusse, kui üritan leida midagi olemuslikku, vältimatut, mis nende jaoks selle muusika nii sugestiivseks teeb. Sven Vabar kirjutas kunagi ühes artiklis režissöör S.Kubrickust, kelle vormilt täiuslik looming mõjub tühja ämbri kolisemisena ja tõi paralleele muusikamaailmast suurte rokkbändidega, mille sisuks polegi muud, kui liikmete mõõtmatu karisma (a la Led zeppelin, Queen). Kui seda esimest korda lugesin, ärritusin selle hinnangu üle, osalt ka sellepärast, et mulle selle jutu tõetera kohale jõudis. Mulle ju meeldivad need bändid ja keda ei häiriks, kui nende lemmikuid võrdlemisi sisutühjadeks kuulutatakse. Ja nii ma mõtlesin, et kas the Verve läheb samasse kategooriasse, sest rajumate laulude puhul see tunne tõesti tekib ja suurtele saalidele neil mängida meeldis. Selle vastu räägib aga viisakas ja tagasihoidlik suhtlemine publikuga. Ja üldse on selle kategoriseerimisega keerulised lood. Kust lõppeb leidlikkus ja algab "puhas karisma"? Äkki see karisma ongi mingi iseseisev kanal nende jaoks, kel seda jätkub? Tugeval, lausa ritaalsusel esinemisel põhinev mõju. Andekate, mitte nupukate muusika, suurepärane juhuste kokkulangevus. Tõepoolest, mõnes mõttes Verve ongi "ämbri-muusika", meile miljoneile kirglikele tundeinimestele, minu jaoks lausa religioossete mõjudega (NB! laivide introna kasutavad nad "Holy Are You" by The Electric Prunes). Mis muu kui kokkulangemine meie temperamendiga seletakski paremini meie lemmikuid. Tean, et kõige olulisemaid nüansse ei oska ma praegugi veel välja tuua, seda nõksu, mille käigus need lood ületavad mingisuguse konventsionaalsuse piiri nii veenvalt ja muutuvad selleks, mis nad on. Ikka leian ma mingeid uusi külgi. Võtkem näiteks see laiv-esinemine, mis jutu algusesse sai riputatud, eriti aga just viimane minut sellest, mis ilmselt kõige paremini kogu selle teksti mõtet edasi annab - loomulikult mittediskursiivsel tasandil.


Ja lõpetuseks,
Täna on 11. september - palju õnne sünnipäevaks, R.Ashcroft!

lihtsalt üks sekund

Midagi moodsa tsivilisatsiooni helgemalt küljelt. Massiivse, tööstusliku, vana ja kultuurse Inglismaa ja selle pealinna lähistelt. See on siis kui palk on üle tulnud, tuju hea ja sul on häid lähedasi, kellega nädalavahetust veeta. Bensiin ei saa veel otsa, kurk pole ilusate sügisilmadega haigeks jäänud. Öelda ilusaid asju, aga mitte liiga tõsiselt. Lühike perspektiiv, mõistlikkuse piiridesse jäävad naudingud. Peole minnakse, aga lollusi ei tehta. Kulgemine pealpool hammasrattaid. Mõni julgem võtab sellisel õhtul isegi Õnne nime suhu. Aga parem mitte minna nii ülevaks. Selletagi on mõnus olla. Selle laulu saatel igatahes küll.

/.&___"__/%.

mõned uitmõtted ühiskondlikel teemadel või midagi seesugust


Aeg-ajalt tuleb ette asjade seis, et mitmed loetud raamatud, mõeldud mõtted ja maha peetud vestlused leiavad omavahel piisavalt suure ühise kõlapinna, nii et moodustub võrdlemisi pidevuslik pilt ja sidus ettekujutus mõnest olulisena näivast elu aspektist. Nii ka praegu. Viimase paari nädala jooksul on nimelt mitu korda räägitud inimestega ühiskonna probleemidest, tööst, majandusest, immigratsioonist, liberalismist jne. Sinna on paratamatult juurde siginenud Norras toimunud tragöödia arutamine, rõhuga selle segasel ja spekulatiivsel ideoloogilisel poolel. Põnev on näha, kuidas arvamused nende protsesside üle üsnagi laiali jaotuvad, kuid natuke ka kõhe. Kõhe, sest Norras toimunut üksnes juhusliku hullusena võtta enam kuidagi ei saa (kuigi karistamisel oleks loomulikult vale roimari filosoofilist traktaati kuidagi pehmendava asjaoluna võtta); ja kui uskuda teooria ja praktika seotusesse, oleks ju meeldiv ühiskonnas selle sündmuse suhtes mingit tervemõistuslikku konsensust näha.

Siin on aga probleemne koht: sündmuse tõlgendamisel ilmnevad inimeste erinevad arusaamad ühiskonnast, vabadusest ja teistest teoreetilistest olulisemat valikut: Lühiajalised ning pinnapealsed lahendusteed ja põhjalikult läbimõeldud lahendusteed. Probleem on ka selles, et neid kamõistetest, mis aga praktika käigus väga konkreetseid ja erinevaid sisusid võtavad. Algavad debatid: hakatakse taas teravalt arutama, mis asi on konservatism, liberalism; mis on ühiskonna kõrgeimad väärtused; mida teha immigrantide sissevoolu jt probleemidega. Minu jaoks on siin kaks hte valikuteed on raske ära tunda, neid esitatakse samades meediumites vaheldumisi nagu infoühiskonna paljususele omane. Ma ei saa lahmida ja öelda, et poliitikud ja IMF pakuvad esimest sorti lahendusi ja ühiskonnateadlased teisi. Aga on üsna selge, et silmas tuleks pidada inimeste motivatsiooni ja omakasu määra. Ja neid kahte kategooriat peaks eristama kindlasti. Kuigi see läheb järjest keerulisemaks, selle sama informatsioonirohkuse pärast. Seega võiks enda kriitilise mõtlemise arsenali võtta mingisugused tunnused, mille abil sisukamaid tekste eristada vähem sisukatest. Siinkohal on mulle sümpaatsed mõned usa mõtleja Richard Rorty ideed, raamatust "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus". Esiteks kõige laiemalt pragmaatilisus. Eestlased on vahepeal nimetanud ennast pragmaatilisteks, aga kas antakse aru, mida see tähendab, kui tuntud arvamusliider kirjutab artikli nagu see siin. Meenutab pigem klassikalist nõiajahti väikse ekstra-paranoiaga. Pragmaatika võib ju tähendada midagi väga tervemõistuslikku, mitte tingimata räigelt materiaalset. Näiteks küsimus: Kuidas rääkida mingisugusest probleemist - näiteks vähemuste õigused - nii, et juba oma jutu eeldustes ei tehta ühtegi gruppi totaalselt maha ega kasutata mingisugust iganenud "inimloomuse" mõistet, millest ilmselt mitte keegi ühte moodi aru ei saa? Nii lihtne on langeda deklaratiivsete artiklite lõksu, võtta omaks neid tormakaid loosungeid, kuna see suurendab ilmselt inimestes kuuluvustunnet (ntks "mina olen oma perega klassikaline kristlik konservatiiv, seega vaatan igasugustele liberalismi ilmingutele ja isikuvabaduste suurendamisele automaatselt viltu! Ja olen selle üle uhke!"). Samamoodi on tihti teise, liberaalse poole esindajatega, nagu sellest on põhjalikult kirjutanud M.Kunnus. See on lõpuks pigem eraldus- mitte kuuluvustunnet süvendav retoorika.

Üha rohkem teadvustatakse ilmselt seda, et Eesti ei ole liberaalsema maailmavaate jaoks lihtsalt küps, juba näiteks majanduslikult. Vabaduse ja võrdsete õiguste üle saab rahulikult arutada siis, kui ei pea oma seljataguse ja sissetuleku pärast muretsema. Meil see paraku veel nii pole. Tuleb oodata. Ja ega me sellisesse anglo-ameerikalikku ühiskonda lihtsalt "hüpata" ei saagi. Meile jääb ikka mingisugune keerukast ajaloost ja geograafiast tulenev vahepealne variant. Aga ega selles ei olegi ju midagi halba. Meil on mingisugune valik, millisesse mõjusfääri me jääme. Ja ainuüksi geograafiast lähtudes torkab laias laastus silma kaks laiemat varianti (loomulikult on neid tegelikult rohkem): ida ja lääs, Venemaa ja Euroopa. Ja mis puutub avalikku, ühiskondlikku sfääri, siis ei ole ilmselt kahtlust, kumba poolde suurem osa meist kuuluda tahab. Ühiskondliku ja üksikisiku kultuuri eraldamine tundub siin väga oluline: mõelgem kasvõi, milliseid uudiseid me Venemaa kohta tihtipeale kuuleme. Seal läheb aastas "kaduma" või "sureb õnnetuste" käigus mitmeid ajakirjanikke; seal on organisatsioone, kus noored vabatahtlikult rivis marsivad ja oma kuulsusrikka riik-eellase ja selle liidrite kauneid aegu meenutuvad; see riik alustas paar aastat tagasi sõda Gruusiaga; selle riigi president on ka 21. sajandi algul valmis täiesti küünilisteks avaldusteks; vohab korruptsioon jne, jne. Vaevalt me selliseid praktikaid kuidagi igatseme. Täiesti teine lugu on kultuurilise poolega, mis kuidagi ühiskonda ja poliitikasse ei puutu. Kõike, mis näiteks kunsti või akadeemilise eluga seostub ja kuidagi politiseeritud ei ole, võiksime Venemaaga rahus vahetada. Kuigi tõele au andes ei ole need valdkonnad ju kunagi täiesti eraldatud...

Mis puutub liberalismi mõistesse, siis selle kasutusega on vist lood sama kehvad kui postmodernismiga. Sellel on oma ajalugu ja tähendus, mis on tänapäeval laiades hulkades levides ilmselt tugevalt muundunud. Sellest saab aimu, kui vana head lakmuspaberit, guuglit kasutada. Kõik esimesed "liberalismi" otsingusõnaga tulevad pildid on kas pilavalt iroonilised või lauslollid naljad selle mõiste aadressil. Aga ka see, nagu me harjunud oleme, on ju kahjuks üsna tavaline asi.

ilus päev piknikuks

See lihtne võimalus leida virtuaalset naudingut - kui kell saab näiteks kolm, lülitada facebookis sisse oma sünnikuupäeva näit. Rahulik teadmine, et sellele järgnevad kümned õnnitlused erinevatelt inimestelt. Milleks lasta end häirida mõttel, kui segased on "tegelikud" vahekorrad nendega selles tahkes maailmas? Click - ja sümboolne õnn on teel minu juurde.

Aga seda päris õnne, jouissance-i-maigulist, õnnestub ehk alles võileivatordi ja kohupiimakoogiga kaudu nautida :P


Millest imelikud terminid? Sain emalt-isalt kingiks Maire Jaanuse raamatu "Kirg ja kirjandus". See koosneb Jacques Lacani psühhoanalüüsil põhinevatest esseedest. See on minu ja ilmselt paljude teiste noorte humanitaaride jaoks pime maa, millest nagu oleks midagi kuulnud aga päris täpselt nagu ei tea ka. Keerulised terminid ja sümbolid. Aga esmamulje, eriti autorist endast, järelsõna intervjuu kaudu, on väga põnev. Ja kui paljud üldse teavad, et Maire Jaanus on Harvardi kraadiga kirjandusteadlane, kes on avaldanud üliambitsioonika pealkirjaga raamatu "Literature and Negation" (kirjandus ja eitus)?


Cheers, mates!

Omadussõnadel on see huvitav omadus, et neid on väga raske seletada/sünonüümidega varustada, defineerimisest rääkimata.


Küsimus siinkohal - mida tähendab sõna "nunnu" ja tema uuem kaaslane, imalamaiguline(?) "nummi"? Mis on nende sõnade taga sinu jaoks?





Mõned kontekstid:

"Riidehoiutädi oli torssis, aga piletöör see-eest väga nunnu."

"Olen temaga ainult korra rääkinud, aga täitsa nunnu inimese mulje jättis."

"Minu arvates ta ei ole seksikas, pigem selline nummi."


Selle sõna puhul torkab eriti kõrva mingisugune onomatopoeetilise varjundiga eneseleviitavus. Esimene assotsatsioon sõnaga nunnu oleks väike kassi- või muu looma poeg, väikeste käpakeste ja suurte silmadega. Just see lapselikkust, naiivsust rõhutav külg näib moodustavat olulise osa tähendussisust.


Ootan mõtteid kõigilt keelehuvilistelt inimestelt.

"Advanced penis enlargement pills"

...sellise pealkirjaga e-mail oli täna hommikul mu postkastis. Ma ei mäleta, kes oli see eesti kirjanik, kes ühes oma jutus sarnase kirja peale lausus umbes midagi sellist, et pagan, kust nad juba seda teavad, et mul alamõõduline on...

Aga see selleks.


Vihm on hea. Mõõdukas koguses muidugi. Nii kaua, kui üle ei ujuta jne. Huvitav, et selle taipamine on üsna uus areng mu jaoks. Vanasti oli ikka päike-päike-päike, tuulevaikuse jms jumaldamine. Et oleks terve suvi nii soe kui võimalik vms. Aga enam mitte. Palav ilm on igav ja ahistav. Kuidagi eriti mõttetu on palavaga Tartus olla, näiteks Juuli keskpaigas. Tartu linn lihtsalt ei funktsioneeri suvel normaalselt. Tiksud kusagil oma kahe kuni viiekordse maja korteris, higi tilgub. Eriti masendav on ilmselt minusugustel, kes tööl ei käi. Samas, ega kusagil kontoris parem poleks. Pigem ikka kevad ja sügis.

Eelmine talv oli sarnane idee. Et talv on omakorda kuidagi parem kui suvi. Inimesed on kokkuhoidvamad, neil on ühine vaenlane külm. Paigaldavad hommikuti koos autodele tuppa varju viidud akusid, kühveldavad maja eest lund. Kirjutavad feissbuki seinale et nahhui kaua seda lund veel juurde tuleb ja siis laigivad seda postitust koos. Ei jää aega poolpaljalt ringi kõndida ja enesele tähelepanu tõmmata, kuuma ilmaga lollusi välja mõelda jms. Et üksikul inimesel on raske ja ebamugav aga kogukonnad oleks justkui solidaarsemad külmal ajal.

Pärnu - Tartu - Jõhvi - Kohtla-Nõmme

Sellisel marsruudil liikudes olen jõudnud oma ajutisse lõpp-punkti, maakodusse. Liikudes intensiivsemini kui tavaliselt mööda Eestit, ja sealjuures bussiaknast välja vaadates tekib paratamatult palju muljeid ja mõlgutusi, eriti kui mõnes piirkonnas pole aasta aega käinud.


Nii tabas mind täie üllatusena moodne mitmekihiline kiirteedevõrk, mis minu jaoks teadmata aega tagasi on Jõhvi ja Kohta-Järve vahele ehitatud. Tõsine Autobahn, nagu suurlinnade ümber.
Mis aga neisse kahte linna puutub, pole minu pealiskaudse (käisin neist vaid kiirelt bussiga läbi) mulje põhjal muutunud õigupoolest midagi. Aga kas olekski võinud? Kelle jaoks ja mis jumaliku jõuga? Jõhvi on endiselt pisut hubasem ja elamisväärsem. Kohtla järve ajab endiselt judinad peale (olen ju kasvanud turvalistes Tartu kultuurisoppides). Kuidas ma alles nüüd märkan, kui palju esimese korruse aknaid on neil tänavatel trellitatud? Ja kuidas ma alles nüüd aru saan, et selleks on ilmselt praktiline vajadus! Vajadus ellu jääda ja oma vara kaitsta!
Bussid ja rongid veavad inimesi, kes kõik töötavad seal kuskil võõristava maastiku õnarustes. Nagu mingi purjus hiiglase kätetöö läbi üle linna paisatud karpides. Kaubanduskeskused, paneelmajad ja kuidagi vaevu oma kuju säilitada üritavad pargid segamini. Tööstus, teenindus, transport. Masuudilõhnaline äng. Aga inimesed elavad vilkalt ja mingeid piinu nende näost küll välja ei loe. Rahulolevalt nokutatakse peaga, kui buss Jõhvist Järvele jõuab - "Siin on meie uhke Prestone, seal meie Selver." Kõik eluks vajalik ühest kohast, raha jääb veel ülegi ühe konjaki jaoks ja elu läheb edasi. Inimesed riietuvad lihtsalt ja kasinalt, mitte nagu näiteks Tartu tänavatel silma hakkavad trenditeadlikkust rõhutavad grupid. Neidude meigitud nägude alt paistab läbi lodev väsimus. Mitte veel meeleheide ja hirm, see järgneks pikemal järelemõtlemisel.

Nii ta on, et need linnad on hoopis midagi muud kui lõunapoolsed. Ida-Virumaal on kuhjaga demograafilisi ja majanduslikke probleeme, kultuurilistest rääkimata, kõigil on siin ühtlaselt vilets elada, vähesed väljavalitud välja arvata. Ja selles kõiges pole ka ilmselt midagi uut. Siiski saaks iga kohalik mulle vastu vaielda ja öelda, et siin elada pole üldse viga ja tal oleks enda mätta otsast täiesti õigus. Aga selline on mu praegune pilt, meeleolu.

Aga Nõmmele jõudes läheb tuju paremaks. Niidetud muru ja lillelõhn võtab kohe bussi pealt maha astudes hingetuks. Koolis tehakse remonti; spordiväljak näeb igatpidi timmis välja - uued väravad ja võrkpalliväljak. Hoolitsetud aiad paitavad silmi ja inimesed ütlevad tänaval tere. Tagahoovides kasvatatakse sõstraid, õunapuid ja lugematul hulgal lilli. Põldudel kasvab kartul ja hernes. Tahaks öelda, et lapsed käivad endiselt maal vanaemade juures, aga pole veel kedagi näinud. Tahaks öelda, et siin on kõik hästi. Ja tegelikult ongi, lihtsalt elu ei salli paigalseisu; ühed inimesed kaovad, teised tulevad asemele, ühed põllud kasvavad rohtu, teised tulevad juurde jne.


Kui otsida jutust mingit üldistavamat mõtet, võiks öelda, et elu toimib tõepoolest kõikjal, ka kirde-Eestis. Mõnikord tekitab see oma nähetega küll nõutust ja masendust, aga seda elu ajavad ringi samasugused inimesed nagu mujalgi Eestis.

silgud seina äärde ritta

Kõrghariduse üle arutlemise retoorika eestis paneb alati mingit imelikku kõhedust tundma. Ühelt poolt pole sellest midagi tähtsamat, sellele toetub kogu areng, eriti müstiline "innovatsiooni" mõiste. Samas, nagu kuuleme, pole midagi halvemat, kui inimene veedab vastavas institutsioonis liiga kaua aega - isegi ühe aasta võrra nominaalaega ületajad oleks õige maksustada. Mida rohkem sellised trendid juurduvad, seda kahtlasem on "hariduse" mõiste kasutamine selles kontekstis. Võiksime pigem rääkida näiteks "maksimaalsest ökonoomsusest tootmissüsteemis" - kõlaks palju ausamalt ja täpsemalt. Mida pikemad vaod põllul seda parem. See, kuidas neid vagusid aetud on ja mis sealt kasvab, on vähe oluline.

Ja oluline asi, millele mõelda, on eriti see: kisub sinnapoole, et tervele mõistusele kvaliteediga seostuv sõna innovatsioon tähendab meie jaoks ikka kvantiteeti, mida rasvasemat, seda "innovatiivsemat". Ma ei tea selle sõna tüve täpset päritolu, aga julgen oletada midagi novum-i , uuenduslikuga seostuvat. Kas siis selle sõnaga on õige tähistada üsna üheselt just suurema ökonoomsuse poole püüdlemist tootmisel?

Ja just selle jutu kirjutamise ajal leidsin guugeldades täiesti iseenesestmõistetava vastuse oma küsimusele:


"Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeter(1883-1950) järgi on innovatsioon leiutise, avas­tuse, uue või olemasoleva teadmise uudne käsutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärgiks on konkurentsieelise, ideaalis isegi lü­hiajalise monopoli loomine.

Innovatsioon põhineb seega dü­naamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel."


ma loodan tõesti kõige nimel, millel on mingisugune rahas mittemõõdetav väärtus, et ma ei ole ainus inimene, kelle jaoks need kaks lauset väga vastuolulised tunduvad.

()

Võtkem näiteks tuba, kus poiss istub ja loeb. Nüüd ta tõuseb, kõnnib ringi ja seisatab et aknast välja vaadata. Seejärel midagi selgineb, ta istub uuesti, et lugema hakata. Seda ei suuda ta aga üle kolme minuti teha. Närviliselt mingit viisi ümisedes haarab ta kaasa rätiku ja läheb duši alla. Ennast pesnuna tuleb ta tagasi tuppa ja hakkab uuesti lugema.


Millal ma võin öelda, et motoorse rahutuse taga on just see tegur x, või selle vastav derivaat, mis läbi kõige selle segase ajaloo mu käitumist just niimoodi suunab, et hoolimata tugevatest eneseanalüüsipüüetest liigub mõte tagasi üldise, laiema konteksti juurde? Intellektuaalse pingevälja teke, mis võtaks arvesse segavaid emotsioone kui sümptomeid ja tungiks läbi nende amorfse massi algpõhjusteni. Olen kalamees, lant poriloiku heidetud ja ootan aastad läbi kala. Vahetub ainult jope seljas ja lumi jalge all. Tegur x ütleb jätkuvalt, et näkkamine on võimalik.

Mõtle, kui keegi ütleks...

...sulle kusagil seltskonnas nii:

"Tead, sa oled nagu need mittemidagiütlevad džäss-muusika palad, mida pornovideote taustaks kedratakse. Kui sind ei oleks, siis midagi tegemata ei jääks. Nii kaua tegevus liiga monotoonseks ei lähe, sa kedagi otseselt ei häiri, aga üldiselt on sind siiski vaja ainult piinlike momentide summutamiseks, mis kellelgi eelmängu ajal võivad ette tulla."




Kuidas käitud?

lipitud-lapitud

Mõned lõbusamad pudemed rahvajutu aine eksamimaterjalide hulgast:


"Mootorratast kasutavad kaasaegsed haldjad ka mari pärimuses..."


" Kaasaegsed kummitused järgivad moodi, nii et sätendav kostüüm ja teksaülikond kuulub loomuldasa elamuse juurde, nagu ka kahtlaselt siniselt säravad hambad (analoogia kuradi-muistenditega?) tantsupartneri juurde."



Allikas: Mare Kõiva "Ja tegi ukse lahti. Isikuelamused lastepärimuses" (http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/lipitud/Ja%20tegi.htm)

apocalypse now

Pole tükk aega midagi kirjutanud. Tundub, et mul ei olegi nagu midagi öelda. Samuti olen tihendanud seda sõela, millest siinse blogi jutt läbi läheb, kuna isiklikud jutud lähevad nüüdsest mujale.


Sellegipoolest on vahepeal toimunud tugevalt mõtlemist, tunnetust ja kriitikameelt stimuleerivaid üritusi, millest vähemalt ühte võiks siinkohal meenutada.

Nimelt reedel 13ndal oli kirjanduse maja krüptis intrigeeriv üritus - "Eshatoloogia ja apokalüpsis": konverents representatsiooni piiridest. Kuulasin ära tubli 5 ettekannet enne kui koriseva kõhu pärast koju läksin. Vaatluse all olid niisiis kõikvõimalikud lõpu- ja surmakujutlused kultuuris, läbi filosoofia ja kirjandusteooria prisma.

Oma eriala tõttu tõstaksin esile ja meenutaksin just Jaak Tombergi sealse jutu peale tekkinud mõtteid, mis õigupoolest ei kuulugi ainult mulle, vaid kõigile kohaleviibijatele, kes seda ettekannet kuulasid ja kommenteerisid.
Teemaks oli vana hea postmodernism ehk hiliskapitalistlik kultuurisituatsioon või kuidas iganes teda nimetada, aga seekord oligi jutuks JUST SEE, et vahet EI OLE, kuidas seda nimetada. Sellele terminile toimuski Tombergi ettekande näol mingisugune sümboolne matus, mis õigupoolest näitas, et seda, mida maha matta, ei ole nagu olnudki.

Ehk siis: võibolla tähendab praegune seisak ja mingi abstraktne kultuurikriis seda, et modernistliku kultuurisituatsiooni õiget mõistmist pole laiades hulkades toimunud. Deemonid on kodustatud, aga mitte mõistetud. "Teised" on jäänud ikka teisteks (või veel hullem - mitte mingisugust "teist" ei olegi). Uussiirus kirjanduses tähendab tegelikult seda, et siirust kui sellist pole tegelikult olnudki, sellel teatud ajajärgul, mil märgati ja hakati tegelema elu representatsioonide, meediumite iseseisvumise, hüperreaalsuse, simulaakrumite ja muu taolisega. Inimesed lõid tõesti mingisuguse kultuuri pealiskihi, mis hakkas oma elu elama, aga unustati, et see on ikka ja ainult pealiskiht. Postmodernism kui suur ja väga värviline ja veenev seebimull, mis on vaja katki teha.


Mõtlesin mingi iseennast seletava vaimuka pildi ka lisada, aga kõik "Pomoga" seostuv on tõesti väga küüniline ja üsna näotu. Nagu see pilt siin.
Samas sellised tõdemused avavad uusi perspektiive, kui ummikteed läbi on käidud. Ehk leevendavad ka üsnagi levinud pessimismi, mida kultuurist rääkimisel üsna palju kohtab. S.t. nihilistlikku, jõuetut pessimismi a la "kirjandus ei mõju enam"

Discovery ja national geographic,

Ei tea miks see mul just nüüd meelde tuli, aga midagi häirivat on nende saadetes. Ma ei räägi muidugi mõne konkreetse saate sisust. Aga nende keel, saateformaat, mingisugune vormitervik - kui sellist sõna võib kasutada televisioonis - häirib. No ja vist paratamatult sisu ka, just tänu sellele.

Mingid kutid räägivad asjalikult, kuidas maa ressursid otsa saavad ja siis tõmbame marsile, koloniseerime ära, loome tehnikat kasutades atmosfääri jne.

Siis tuleb ajaloosaade. Kutt seletab oma habeme ja ideaalse ameerika-inglisekeelse hääldusega (mis neil alati on!!), mida täpselt tegid kiviaja-inimesed, kui pahad ikkagi olid natsid (btw kui kaua võib üht teemat ekspluateerida?) jne.



Ja siis ma mõtlen ja ei taipagi, mis mind häirib. Kõigil oleks nagu õigus ja pädevus, midagi valet nad ju otseselt ei räägi...

Äkki see räme know-it-all ameerikalik suhtumine - muudame looduse oma tööriistaks, pigistame kogu ümbruse kõigest vähegi toitvast ja kütvast materjalist tühjaks ja mille nimel - et saaks seda sama liini veel efektiivsemalt jätkata. Eestlase talupojamõistus küsiks: mis edasi? Okei, ei küsiks tegelikult, ja see on jälle asi, mis eestlaste juures häirib, aga siinkohal ma seda teemat (veel) edasi ei arenda.
Muusika on seikluslik, kangelaslikkuse, vallutamise ja võitmatuse afektile rõhuv; pildid on võimsad, värvilised, iseenese eest rääkivad.


---
Kõike seda vaadates ei tasu aga kergelt kõrvale heita võimalusi, et:

1. Me ei tea täpselt, mis kauges minevikus toimus. Selle kohta on mitmeid teooriaid ja kellelgi pole mingit monopoli ühele tõele.
2. Marsil ei ela kedagi sellepärast, et see koht TÕEPOOLEST ei ole selleks mõeldud. Jäänused veest võivad meile pigem öelda, et üritati, aga ei tulnud välja.
2.1. Tegelt on minu versioon selline: Marsil elavad kõrgelt arenenud nähtamatud olendid, kelle ihuvedelikest ongi marsi jää tekkinud. Ja osa sellest veest on pärit segamini naeru- ja kurbusepisaratest, mida nad on valanud neid tobetähtsaid discovery saateid vaadates.

__:::Sisesta siia intrigeeriv pealkiri, soovitatavalt seksi või poliitikaga seostuv:::__

Mõnikord satun avastama asju, mis on ühelt poolt nii lihtsad ja loomulikud, aga kui need teadmised omaks võtta, jääksid ära paljud viljatud vaidlused.

Näiteks vaidlus jumala olemasolu üle - ja seda tuleb tõepoolest ette, ka minu eakaaslastest tuttavate seltskonnas. Võitlev ateist ütleb, et pole olemas, idee on rumal, uskuda, et kusagil on mingi kõikvõimas mees jne. Ja on ise üldiselt oma "mõttesaavutusega" üsnagi rahul.

Ja siis proovida sellele inimesele selgeks teha, et tema kujutlus Jumalast sarnaneb pigem hommikumantlis Lempsile Marja tänavalt, kui sellele, mille tähistamiseks sõna "jumal" on välja mõeldud.

Arthur C. Danto: "Seega, kui väidame, et oleme mõelnud Jumalast kui mitteeksisteerivast, siis me ikkagi ei ole mõelnud Jumalast." ("Ühendused maailmaga" lk. 245) Danto seletab siin Descartes-i meditatsioone ja vihjab enam-vähem sellele, et jumala kui mõõtmatu olendi olemasolu on üsnagi loogiline ja iseennast tõestav argument.



Aga tõepoolest, kui inimene isegi sõna "Jumal" puhul ei suuda mõelda millestki paratamatult eksisteerivast, mille mitte-olemasolu ei ole mõeldav, siis polegi temaga millegi üle vaielda. Kuigi selline inimene harilikult ei suuda absoluutselt kujutleda seda maailma ka ilma enese eksisteerimiseta, nagu ilmselt suurem osa meist.


Huvitav, kas pole?

+++

Nagu sulega kõditaks magu ajavad mu oma sotsiaalse elu kummalised nähud tagantjärele talumatult iiveldama. See talumatu haisuga soust, mis kerkib pinnale nii väljas kui minu sees reede öösiti ja järgmine päev kassiahastust tekitab. Kõik need kanalisatsiooni-Karlid ja sanatooriumi-Sassid, solgi-Johnnidest rääkimata. Tahaks vaheda teraga raseerida oma ajult ja ühiskonnalt selle iiveldusttekitava sarvkesta, tahaks uuesti proovida, mis on tegelikult elu.

Juhused meidki kasutavad

Lea tervituseks, kelle juures Viljandis sai eelmine nädalavahetus kenakesed mõttetalgud peetud. Et aga neid veel tuleks :)

--

kaks meest kasvuhoone katusel
munevate majade vahel -
neil on kevad käes,
mul on kevad jalas,
puusas, peas,
silmist rääkimata,
pupillid lehte löönud,
silmavalged sulanud -
jooksen tänaval nagu oja(m)

olin jaapanis. aga jaapan oli ära minnes suuresti nagu supilinn. lahingut oli ka. sakslased tulid tunneli kaudu, meid oli vähe, aga nad olid meil nagu pudelikaelas, pluss meil oli granaate, mida ma lausa kaks korda sain proovida paremini visata - nimelt toimuski nendega kaks dramaatilist kohtumist. lendas kehaosi, kuigi granaadid oli lumest. muuseas oli muidki missioone. oli vaja päästa uku masing, kes oli kuidagi pikka kasvu aga peksagi oli vaja talle korralikult anda. siis saatsin ta tundi tagasi, istus bioloogias rahulikult nagu oivik. aga ta polnud kindlasti ainuke, vähemalt paar isikut oli veel vaja õigesse kohta viia. see kõik toimus muidugi segases sõjakeerises. tegemist oli ka ajareisiga ja ma tegin suurt tööd, et kultuuri- ja ajalugu sõja tõttu ei kannatak/muutuks.
-(muidugi oli ka võõrastavalt laiades ruumides ringi ekslemist ja muud modernismile omast, ka episteemilisi küsimusi, isegi pidev-kestvalt)-
tagasi tulime lennukiga. sealt selguski jaapani ootamatu supilinna-sarnasus. mind oli akna äärde istuma pressitud kui poolhull kes oli lollusi teinud. nende jaoks oli kõik vist ikka tavaline turismireis. tuletan meelde, et mu motiivid olid segased, mõistmatud aga väga olulised. mihkel va jobu istus mulle poolsülle nagu ruumi oleks vähe olnud. padjad püürist välja (miks?) ja puhkama. hundid läbi, lambad söönud. muidugi võiks ka lennukist edasi minna, aga see oleks astumine õhukesele jääle.

teie mesikäpp
pöörduda mu poole nii valiidsete kui miinusmärgiliste küsimustega

See aprilliõhk koputas mulle õlale nagu oleks ma terve talve, ehk siiamaani, maganud ja alles nüüd koos kõige risuga esimest korda pead lume alt välja ajanud. Mis siis, et terve talv olin samamoodi proovinud elada ja olla nagu alati, vahepeal isegi üsna produktiivselt. Ja nagu muuseas läbis see perspektiivinihe kõiki mõtteid, mis minusugusel hommikusel jalutuskäigul horisondil on. Sealjuures jäädes üsnagi passiivseks, aga vägagi läbivalgustavaks. Võta nüüd kinni, mida sellise tundega peale hakata.

milline on meie järgsuse-järgsus

Nii mõnigi ilmselt mõtleb vahel, mis tuleb pärast seda lõppevat (või juba lõppenud) ajastut, mida õhtumaade kultuurilugu modernismi-järgsuseks nimetab. See pole huvitav mitte üksnes selgelt intellektuaalsete suunitlusega inimeste jaoks, vaid kindlasti palju rohkematele, kuna seostub otseselt paljude protsessidega, millega me igapäevaselt seotud oleme. Nende igapäevaste ja ühiskondlike ilmingute kohta ei julge ma hetkel midagi kosta.
Mis puutub aga kirjandusse-filmindusse, peaks teoreetilisi artikleid selle kohta juba siin-seal leiduma, nagu see Raoul Eshelmanni oma siin. Soovitan seda vähemalt kõigile ülikoolis õppijatele, tegelikult aga kõigile.

Aga kirjutama hakkasin seda juttu hoopis ühe autori pärast, keda selles artiklis paar korda mainitakse - Viktor Pelevin. Ei taha liialt kiita, olen ainult üht raamatut lugenud ("Sinine latern"), aga midagi väga lihtsat ja samas tähtsat imbuks läbi nende lugude minuni. Pelevini jutud on nagu kutsuv käeviibe teiseltpoolt vohavat künismi, irooniat ja tähendusetust, mille asemele keegi midagi pakkuda ei oska. Nagu räägiks hea sõbraga, kelle lohutavaid sõnu uskuda tahaks. Ja kae imelugu, üks 2009. aasta artikkel teatas, et Pelevin olla kõige mõjukamaid kaasaegseid intellektuaale Venemaal. Kui see fakt meile lootust ei anna, mis siis veel !?


Siinkohal paar lauset jutust "Lapsepõlve ontoloogia".

"Esemed ei muutu, kuid miski kaob, seni kuni sa sirgud. Tegelikult kaotad selle millegi sina ise, möödud iga päev pöördumatult kõige tähtsamast, lendad kuhugi allapoole - ning peatuda, lakata aeglaselt langemast olematusse ei ole võimalik, võib üksnes valida sõnu, kirjeldades sinu endaga toimuvat/.../see, mida sa pikki aastaid iga päev näed, muutub aegamisi mälestusmärgiks sinule endale - sellisele, milline sa kunagi olid -, sest see kannab endal jälge juba peaaegu kadunud inimese tunnetest, kes ilmub sinus välja mõneks hetkeks, kui sa näed sedasama, mida kunagi nägi tema."


Soovitan väga soojalt.

Ripley, Ellen Ripley

Usun, et ma pole ainus, kellele meeldib vahepeal kunagi lapsena nähtud õudukaid uuesti vaadata. Tavaliselt nad ei mõju enam nii võimsalt, süda ei hakka puperdama ja jälestuski pole enam nii võimas. Aga nagu selgus eile, võib säilida tugev emotsionaalne poolehoid kangelasele.

Nagu arvata võib, vaatasin "Aliensi". Võib küsida miks, ja seda ei teadnud ma isegi alguses. Peategelane on ju, teadagi, meie atraktiivne sõber, pildil profiilis:




Aga siis ma taipasin õiget põhjust - leitnant Ripley (oli ta ikka leitnant?). Sigourney Weaveri poolt kehastatud vapper kosmosesõdur ärkab pärast 57 aastast hüperuinakut, et üsna pea avastada, et juba jälle tuleb tal nende jõletistega rinda pista. Ning võimsad relvad ja bravuurikas crew ei aita, ikka notitakse peaaegu kõik maha, sest meie ülalkujutatud sõber, nagu arvata, ei hiilga just diplomaatilisuse ja humaansusega, kui vägisi eufemiseerida.

Aga jah, Ripley. Ta on lahe. Ta meeldib ilmselt sama paljudele naistele, kui meestele, vähemalt peaks. Sest ta väärtushinnangud on paigas, ta notib jõletisi kümnete kaupa ja näeb kaaslasi suremas, ilma ise kalestumata. Ta on jõuline ja asjalikum kui enamus meestegelasi. Sellele kõige tropimale kutile vastandub ta ikka eriti võimsalt. Ja nagu sellest oleks veel vähe - rahulikemal hetkedel paljastab ta mõnikord oma naiseliku külje ja naeratab - ning mida me näeme? Lisaks kõigele eelnevale on ta ka eriti ilus, lausa magneetiliselt atraktiivne. Kuna neid leebemaid kohti on eriti vähe, näitab see näitleja oskusi, kui ta nende jooksul sellist külge suudab näidata. No eks see on ilmselt mingi minu kiiks ka, ja pole seal nii erilist midagi; projitseerin siin ilmselt mingeid psüühilisi kontente välismaailma objektidele, aga sellegipoolest.


Selline väike flashback aegadesse, kui sci-fi filmid täiega mõjusid. Tekib vahel vajadus neid madina-filme üle kaeda ja kogeda, et neist on ikka üle kasvatud, aga Ripley jääb, ta on lahe :)


P.S
(Palju õnne 1. sünnipäevaks, umbluu-blogi!)

Ei teagi, kuidas pealkirjastada. Nimetan selle lühikokkuvõtteks enda praegusest teooriast teatud sotsiaalsete praktikate kohta. Kui jõuad mõne kurjema kohani, ära ehmu, ilmselt tahan lõpuks ikka midagi normaalset öelda :)
Pilt ei haaku jutuga küll ideaalselt, aga pisut siiski. Pole lihtsalt ammu pannud ühtki pilti. Ja kunsti hindava inimesena usun metafooride jõudu.

Ei mingit eelmängu, kohe asja juurde.
Anarhistlikumat, leebelt vasakpoolsemat, looduslähedast, sallivamat eluviisi propageeriv jutt on rumal, sama rumal nagu kõik teised jutud (eriti aga kõikvõimalik pseudo-spirituaalne, new-age-tüüpi lurr, kõik need import-krišna-višnu-sektid jne.). Aga seda öeldes annan ma endale aru, et see, mida see jutt öelda tahab, on võibolla täiesti õige. Nimelt tundub, et praegusel ajal peab meeletult pingutama, et öelda (kirjutada) midagi, mis poleks rumal. Kui sellegipoolest üritada, siis jutu keerulisuse kasvades väheneb küll rumalus, aga suureneb elukaugus ja selle tõttu võõristus (ood-oot, kas siis ikkagi väheneb rumalus?).

Mida ma sellega öelda tahan? Põhimõtteliselt seletada seda tunnet, mis tekib näiteks telekat vaadates, kui vaidlevad mingid inimesed asjade üle, milles nad ilmselt on ühel nõul, aga kasutavad erinevaid mõistetesüsteeme vms. Sest neid mõistetesüsteeme ja -kihte on tõepoolest palju. Ja see on väsitav. Ma ei taha öelda, et inimesed peaksid loobuma oma mõtete avaldamisest erinevates netikeskkondades või paberikandjatel. Aga nad võiksid oma sõnumit hoolega kaaluda, see on ikkagi jupp teksti, mille sa maailma saadad, seda loeb võibolla mõni rumalam ja äkki usub ka.

Õnneks on võimalik ja üldse mitte kaelamurdev TEHA asju, mis pole rumalad. Elada tervislikult, kasvatada oma lapsi nii, et neist ei kasva totaalsed m...inahad, rajada inimlikel väärtustel põhinevaid suhetevõrgustikke. Seda võimalust võiks inimesed ka rohkem ära kasutada. Neid, kes midagi mitte-rumalat rääkida (kirjutada) oskavad, on niikuinii alati vähe. Seda enam peaks peaks alustuseks suunama energia olulise ja väärtusliku eraldamiseks suurest infomassiivist. Ma ei ütle, et peaks vähem lugema erinevaid väljaandeid. Aga vaatama alustuseks kasvõi 90% vähem televiisorit. Viimasel ajal panen tähele, et mitmed lahedad inimesed tunnistavad, et ei vaata peaaegu üldse. Lugemisega on nii, et selles võiks domineerida kvaliteet, loetuga suhestumine aga seda ei saa loomulikult kuidagi määratleda. Aga miks mitte usaldada siinkohal intuitsiooni? See on ilmselt kõigil olemas, kahjuks ühiskonna mõjul tugevalt taandarenenud nagu ka kriitikameel. Olen umbusklik inimeste suhtes, kes uhkustavad sellega, kui palju raamatuid nad viimasel ajal neelanud on. Raamat on kellegi tükk tööd, mõnikord aastakümnete pikkust, mida see ütleb minu kohta, kui ma selle lihtsalt alla neelan, välja s...n ja ritta panen?

Jälle muutusin obstsöönseks ja jutlustavaks, see on nagu paha haigus, mis kirjutamisstiiliga kaasas käib ja millest kuidagi lahti ei saa. See tekitab samasugust efekti, nagu need tekstid, millele alguses vihjasin. Et no on nagu õigus, aga mida sa niimoodi mulised, tee parem midagi.

Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel umbes 140 km/h. Ja esimene mõte on, kas jumalikkus on osa mu ettekujutusvõimest aga kohe taipan, et see pole üldse oluline asi. Teeääred ja neoonvalgus lendavad silme eest mööda, köidavad tähelepanu, aga vaid umbes pool tundi, järgnevad igavus, apaatia ja lõpuks piin ning agoonia nagu laulaks kõrva sisse keegi häirivat lugu mida vihkan, aga kõrvu kinni panna ei saa, silmi ammugi. Midagi ei saa kinni panna ja seda taibates tahaks paanikast oksendada.

Olen lõksus mingisuguse hiiglasliku organismi arterites ja liigun tugeva rõhu mõjul ringi, nagu toitaine, nagu kütus voolikus. Neil kiirteedel pole sildu, kõik toimub ühel tasandil, mõtlen korraks, et äkki saaks pöörata kuhugi kuristikku või sõita vastu seina, aga see lootus kaob, mina ei juhi siin midagi.

Üksteise järel hakkavad saabuma hoopis lapsepõlvemälestused. Ma mängisin suviti kooli juures palli, tundide viisi. Ei tea kas saab määratleda hetke, mil inimene kaotab õiguse mingile õnnele, kurat, miks ma praegu selliste asjade peale mõtlen!? Kuidagi peab siit välja pääsema, muud ma ei mäleta, ma ju ei sündinud ju siia liikuvasse autosse. Aga liiga kaugele jäävad nii õige vastus kui ka küsimus, ma ei tea võlusõna. See on kusagil teisel pool seina, kust ma tulin.

Aitab, kõik on ära proovitud, midagi ei jää enam üle. Ma pean maha hüppama. Kierkegaardi arvates pidigi inimene lõpuks hüppama, ainult...kurat kes see Kierkegaard on?? Kust ma neid asju tean? Aitab, kõik on läbi, nüüd ma lähen ...

Klõps,

Hetk peale lihaste lõdvestumist õhus ja enne kontakti asfaltiga tabab lõpuks deja vu.


Selle pikaks venitatud sekundi jooksul jõuab pilt silme ette. Nüüd ma näen.
Järgmine hetk kuulen selgelt, (veel?) oma kõrvaga kaela- ja seljalülide murdumist, pahvak verd lendab seespoolt kurku..




Vaikus.

-
-
-
-

Keha läbib võpatus läbi une, nagu keegi oleks raputanud. Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel, umbes...

EEEEEEMAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!






---
Inspiratsioon - sellest laulust.

ülesanne

Kõigepealt lõdvestuda ja tühjendada end kõikvõimalikest mõtetest, eriti aga kohustuste, sotsiaalsete rollidega seonduvatest.

Nüüd visualiseerida ümbritsevat maailma, inimesi, tööd ja suhteid, võtteks kõige tähtsamaks aluseks (eelduseks) ainult ühe reegli: Sa ei pea kujutama mitte mingit energiat oma isiku ja oskuste müümise peale, selles võimalikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri sellist suhet.


Missugust maailma näed?

Kasvõi kell kolm pärastlõunal, keset veebruarikuud, võib see iha tabada. Minna õue, kuigi mingit põhjust ei ole, hiljem oleksid sõrmed ilmselt tuimad, põlv libedal teel katki kukutud või tuju kadunud mõne koleda situatsiooni pärast, mida tänaval nähtud.
Oleks kümneid põhjusi jääda sisse - nõeluda sokke, esitada tuludeklaratsioone, lugeda inspireerivat ilukirjandust või vaadata ootamatusi täis põnevusfilme. Õue poolt räägib ainult umbmäärane värske õhk, mis pigem kurguhaigusi toob ja sinakaskollane valgus. Ja seesama, loojuva päikese värvimuljetest tekkinud sugestioon, läbistabki kiiresti suurema osa hingest ja väljaminemise tuhin saavutab koheselt kodusoojusega võrdse kaalu. Lapsepõlvereliktidest toituvad instinktid tuletavad meelde, et varsti läheb pimedaks ja siis ei ole enam ilus ja valge. Järelikult peab minema kohe.
Ja polegi mõtet otsida seda hetke, mil mõistlik ja produktiivne mugavus üles kaaluti, veel vähem põhjusi, miks. Saapad jalas, juba õues astudes tuleb see küsimus ehk korraks meelde. Aga siis ei ole ma enam sama inimene. Väärtused kui eesmärgid on paari minutiga läbi teinud piisava nihke, et mu mõtted hoopiski kaugele viia.

Laias laastus on olemas n.ö. Päriskultuur (loomulik) ja kunstlik kultuur. Ja loomulikult tunneb mõlemit viljadest. Kunstlik on näiteks see, kui president kuulutab välja "sõnademeisterdamise" võistluse.

Siinkohal loodan siiralt, et ma pole ainus, kelle arvates sõna "taristu" (viimase sellise võistluse võitja) ei ole mingi suurepärane leid, vaid kohmakas, kole ja lausa piinlikkusttekitavalt kunstlik klimp.

Siinkohal rõhutan väsimatult, et mul pole midagi inimese vastu, kes selle välja mõtles ja nende, kes selle võitjaks kuulutasid, aga sõnade leiutamine jäägu ikka nende hooleks, kes sellega leivatööna tegelevad. Näiteks "lõimumine" tuli ka konkursilt, ja on juba kõnekeeles sees. Ja selle sõna autoriks on Eesti teenekamaid elavaid luuletajaid(-tõlk-antiigitundja-mida-kõike-veel) Ain Kaalep.

Iseenesest ei oskagi põhjendada, miks need konkursid vastumeelsed on (kahju nad ju ei tee), aga nad on. Et mingi kõrgem autoriteet tuleb ja ütleb, mis sõnu vaja oleks...mille jaoks üldse? Mis vanematel viga on, nendega sai ka ju asjad ära aetud, bürokraatia-sfääri sobivadki monstrumsõnad, need eluvaldkonnad, mis koledad ja kunstlikud on, kasutagugi vastavaid sõnu. Püsibki inimestel paremini meeles, millises maailmas nad elavad :)


Aga negatiivselt ei taha lõpetada. Seega soovin kõigile lugejatele kanasuppi, sooja teed ja likööri.
Kevad on järgmine paratamatus.

Ideaal on kaduma läinud. Majakas või mõni muu sobiv sümbol. Segadus, palju infot korraga. Mõistusel kergemat sorti keskendumisraskused, hinge kohta andmed puuduvad (kuid tema olemasolu, kui selline - endiselt ümber lükkamata).

Sotsiaalne elu kui koostööd tegevate ja ideid jagavate inimeste võrgustik - aspekt, mille arengusse rohkem investeerida. Aga ideaal ladusamalt toimivast, mitte (nii)kapitalistlikust kogukonnast, mis on tema agad? Üldiselt vajab igasugune muutus n.ö. "100% angažeeritud", pühendunud inimesi, mina ei ole selleks veel suuteline. Kunagi tahaks olla. Praegu olen kooli ja kirjanduse uurimise teenistuses.

Mäss Egiptuses. Näide kuidas väline, minusse otseselt mitte puutuv sündmus võib saavutada tohutu kaasahaaramisjõu. Vahendatud kõigi meediumite poolt, jooksvad pildid sadadest tuhandestest inimestest silme ees. Mida teha, kuidas võtta seisukoht? Või õigemini, millisel seisukohal lasta ennast haarata? Esiteks tundub kuidagi ebainimlik mitte reageerida (või reageerida nagu zombi) nähtustele, mida mõistus ilma igasuguse kahtuseta tõlgendab kui suurt ja tähenduslikku. Rahvas vs üks mees. Aga ühel mehel on tankid ja sõjavägi. Olgu, asi oli (on) keerulisem.
Aga palju eksitavat vahtu ja jama on korraga üleval. Tuleks lausa füüsiliselt karistada inimesi, kes kasutavad avalikes esinemistes (kõige hullem kui nad on poliitikud), ka internetis meelevaldselt sõnu nagu "islamifundamentalism", "terrorism", andmata aru, mille kohta ja mis kontekstis. Isegi on keeruline orienteeruda praeguses maailmas - ühelt poolt peavoolu meedia ja teiselt Wikileaksi "pärlid". Aga pärleid sigade ette teatavasti loopima ei peaks. Ilma pole aga ka kuidagi võimalik.


Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. (A.H.Tammsaare)


Ühe lugemissoovituse tahaksin ka teha. Vaino Vahingu novell "Alasti habemenuga".

utoopiline potentsiaal

Kes veel ei tea, siis Zeitgeisti dokfilmiseeria kolmas film on ilmunud ja vaatamiseks kõigile tasuta siin, ilmselt ka mujal. Leidke vaid paar tundi aega ära kaemiseks.


Ma ei hakka kommenteerimisele pikalt aega raiskama, film on meisterlikult tehtud ja selle sisule on peaaegu võimatu vastu vaielda. Value system disorder, psychosocial stress - neid mõisteid ei pruugi tunda selleks, et igapäev nende all kannatada, seda kas endale teadvustades või mitte. Vaesus, sõda ja nälg on olemas nii kaua, kui keegi saab selle arvelt raha teenida. Easy as pie mõnes mõttes. Aga vaadata tasub, et enda jaoks läbi tunnetada, kuidas rahast sõltuvad eluvaldkonnad kõik omavahel seotud on.


Usun ka filmi lõpuosasse. Viimasel ajal on sellest isegi inimestega juttu olnud. Toiduhindade tõus ja erinevad mässud põhja-Aafrikas on ainult mõned sümptomid. Need kaovad meedia huviorbiidist ilmselt kähku, aga kindel on see, et oodata on uusi, ja üha suuremaid. Olen tegelt üsna rahul, et koos oma põlvkonnakaaslastega saame tunnistajaks olla sellisele muutusele, nagu rahal põhineva turumajanduse lõpu algus. Küsimus ongi tegelt ainult selles, kui valulikult-veretult see üldse toimida saab, kasvõi siin eestis.


Nii et järgmine kord, kui telekas Siim Kallast, Ansipit, eriti aga mõnda neist paksudest, seasilmsetest pintsaklipslastest (pisemad mutrid) näete, siis ärge imestage, miks nad järjest halvemini suudavad uudistediktori küsimustele vastata - neid vastuseid lihtsalt pole enam, ükski IMF-i abipaketike ei päästa enam.

Hoiak

Tegelikult hoiak ongi kõik. Ainus elutõde, mille olen kindlalt omandanud.
Arst on hea, kui tal on õige hoiak töö suhtes või nii kaua kui ebaõnne ei ole liiga palju.
Heal sportlasel on järelikult õige hoiak, kui ta võidab või vähemalt võistleb ilusti ja kirglikult - nii kaua kui näiteks jalg kusagilt katki läheb.
Iseseisvalt mõtleval inimesel on oma hoiak ja kui ta piisavalt usin on ja vahepeal nälga ei sure, saab ta mõnikord tuntuks ja meie loeme tema mõtteid paberilt. Mõnikord, kui ka meil parajasti on õige hoiak, saame midagi aru ka.
Kui õiget hoiakut piisavalt osavasti hoiame, hakkame Isegi mõtlema. Kahju ainult, et õige hoiak nii raskesti avastatav-tuvastatav on ja pidevalt valedega segamini läheb. Isegi kui ta mõnikord leitud on, võib tast kergesti ilma jääda, kasvõi teda liiga kõvasti säilitada püüdes.
Ja vahepeal ei tohi üldse mingit hoiakut võtta - aga siis on just see parajasti ainuõige hoiak.

Meenub lugu. Aastavahetust 2005/2006 käisin klassivenna pool tähistamas. Jõin õlut, rummi ja lõpuks ka paar pitsi viina. Ei teadnud tollal, mida tähendab alkoholi mõistlik pruukimine. Uue aasta hommikul tuikusin annelinnast koju ja jõudes oma maja ette, nägin seal kojanaist, kes kohe mu abi palus. Tahtis lippu heisata, aga ei ulatunud selle metallist hoidjani. Ütlesin "Ikka!" ja ajasin lipu vardasse. Mõtlesin kõige õilsa peale, mis uuel aastal mind ees ootab, kuna päeva üks esimesi tegusid oli ikkagi sümboolne - riigilipu heiskamine. Seejärel läksin tuppa, kus vaatasin vanematega ETV pealt Viini uusaasta kontsertit ja käisin iga 20 minuti järel vetsus oksendamas.

Ma istun Ülikooli Raamatukogus ja vaatan aeg-ajalt enda ees seisvast 20 cm laiusest aknast välja. Iga kord, kui ma silmad tõstan, näen ühte lõiku vastasmaja seinast. Ja sellele kollasele seinale on musta värviga kirjutatud "Te olete peata kanad!". Kuidas seda mitte isiklikult võtta?

Uued tasemed inimlikus julmuses

Ren Estonia pealt tulevad tihti erinevad saated sõjandusest. Seal demonstreeritakse muuhulgas erinevaid uusimate tehnoloogiate rakendusi - militaarvallas. Ja mida me seekord näeme - on olemas inimmõtte, kuulsite õigesti, MÕTTE jõul juhitavad relvad-lõhkekehad. See eeldab muuhulgas kiipide paigaldamist elavjõu külge ja muud toredat.

Igatahes, olgu see meile näiteks, mida mõttehorisondil hoida, kui euro-elu juba liiga ilus tundub - kusagil investeeritakse üüratuid summasid ja helgeimate peadega bioloogid-füüsikud on ühendanud oma jõud, et muuta tapmine aina täpsemaks ja efektiivsemaks tegevuseks.

Tapmine nagu mikrolaineahjus toidu soendamine. Tapmine kui arvutimäng.


Tegelikult kõige kurvem on paratamatu vasturelvastumistegevus, mida sellised arengud automaatselt tingivad. Kui see oleks kitsa ringi debiilikute ajaviide, polekski tagajärjed nii hullud. Aga iga uue tanki kohta muretseme meie uue tankitõrjerelva jne (kuigi meie mahajäämus selles vallas on sama selge kui kogu tegevuse mõttetus). Aga nii-juba-kord-on ja muidu ei saa(?). Rahvuslik julgeolek, suveräänsus ja muu pask on ju kaalul.
...

Nõnda kõneles matemaatikaõpetaja (lugeda vinguva vanamuti häälega)

"Neile, kelle arvates pole matemaatikaga midagi teha, hakkab matemaatika ISE ära tegema, halvimal juhul viib ta vaese inimese lausa statistikasse ja tõenäoline on, et mitte sinna tabeli ülemisse ossa!"

Hakata tervenema, pärast 3 päevalist kõrget palavikku, see on huvitav tunne. Nagu õrn ja kleepuv putukavastne sülitatakse sind tagasi ellu. Ärgata sellest letargiast, tunda kuidas ratsionaalne mõtlemine ja süüme ennast üle pika aja ilmutavad. Oled nagu sama inimene ja nagu ei ole ka. Aga kui piinarikas peab üks haigus olema, et põdevat inimest n.ö. teistmoodi mõtlema panna, oma elus korrektiive tegema sundida?

2010

Kuna selline lubadus sai õhku visatud, heidan kerge kokkuvõtva pilgu alles lõppenud 2010. aastale. Põhiliselt isiklikud muljed.

Minu jaoks oli see kahtlemata kordaläinud ja põnev aasta. Tähtis oli kindlasti uue elukohaga harjumine. Kolimine ja ümbritseva ruumi, samuti liikumistrajektooride muutumine on üsna oluline mõjutaja. Igatahes Tiigi tänavast on saanud kodu selle kõige tõsisemas ja paremas mõttes.

Kevadsemestri algul sain hakkama ka suuremat sorti enese kokku võtmisega akadeemilisel rindel, loodan et see hoog mind veel niipea maha ei jäta. Selle finantspoolega kaasnevaid vilju naudin veel praegugi viimaseid kordi. Et aga üliõpilasi ikka edaspidigi toetataks ja inimestel mõistust jätkuks taipamaks, et see tõesti vajalik on! Hoiame pöidlad pihus...
Suve puhul oli tore, et sai nii tööd teha kui puhata ja mööda eestit ringi liikuda. Ei kavatsegi vist siia postitusse ühtegi nurinat tuua...

¤¤¤
Aga kirjanduse ja muude seesuguste nähtuste juurde, mis ikkagi selles blogis enim tooni peaks andma. Seoses kooliga sai tegeletud väga erineva literatuuriga, sealhulgas paljude etnoloogia ja usundi-alaste kirjutistega, mis mind üsna tugeval määral uutmoodi mõtlema stimuleerisid. Siinkohal ootan edaspidigi soovitusi teoloogia ja orientalistikahuvilistelt inimestelt. Ühesõnaga Siimult.
Loomulikult sai massiivseimalt pähe ja sealt välja valatud eesti kirjandust, sest see ju ikkagi mu eriala on. Nuusutatud sai ka filosoofiat, natu neomarksismi (Adorno and Co.), tsipa Heideggeri, nokatäis traditsionalistlikku metafüüsikat (Guenon). Eks teisigi, aga ei tule meelde. Ju tundusid need südamelähedasemad (kuidas iganes see ka võimalik ei oleks).
Aasta loetum isik on kahtlemata Madis Kõiv, kelle töödega ka edaspidi tegelen, loodetavasti bakatöö raames.

Silme sai eelmine aasta kõvasti rikutud ka filme vaadates. Ja paljud neist jäävad meelde kui uued lemmikud. Tähtsamate nimedena toon välja: Kubrick, Trier, Polanski, Nolan. Neilt siis kõige suuremad "pärlid".

Igatahes, siin siis mõningad teosed, nii filmid kui raamatud, mis eredatena (mitte ajada segi ilusate, kauniste, positiivsetena) aastast meelde on jäänud ja julgen teistelegi soovitada.

Kirjasõna: (!) - an absolute must-read
Mircea Eliade "Religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlustunne" (essee)
Uku Masing "Pessimismi põhjendus" (essee, samanimeline raamat)
Rene Guenon "Nüüdismaailma kriis" (!)
Fredric Jameson "Postmodernism ja tarbimisühiskond" (essee)
Madis Kõiv - näidendid "Castrozza"(!), "Kammertükk"; romaanid "Kolm tamme", "Päev", "Suvi pääbul ja kinnijooks Raplas", "Kalad ja raamatud" (osad veel pooleli); esseekogumik "Luhta-minek"
Mati Unt "Must mootorrattur" (!)
Artur Alliksaar "Nimetu saar", "Olematus võiks ju ka olemata olla" (!)
Mehis Heinsaar "Sügaval elu hämaras", "Rändaja õnn" (!)
Jaan Oks "Otsija metsas"
Vaino Vahing "Päevaraamat"
Ene Mihkelsoni erinevad luulekogud
Hugo Raudsepp "Põrunud aru õnnistus" (see on tõsiselt ka naljakas!)

Filmid: (!) - an absolute must-see
S.Kubrick "2001 : a space odyssey" (!) "A clockwork orange"(!), "Paths of glory", "Dr Strangelove"
Lars v. Trier "Antikristus", "Breaking the waves", "Dancer in the dark"
Francois Truffaut "Fahrenheit 451"
Terry Gilliam, Terry Jones "Monthy python and the holy grail"
Vincenzo Natali "Cube" (!)
Martin Scorsese "Shutter island"
Christopher Nolan "Inception" (!)
Andrei Tarkovski "Stalker", "Solaris"
Oliver Hirschbiegel "Der Untergang"
Oren Peli "Paranormal activity" (!)
Roman Polanski "Ghost writer", "Tenant"
----

Praeguseks kõik, tulemas: "Püha Tõnu kiusamine"

Head uut aastat !

Alustame politseiteatega.

Jõgeval algatati distsiplinaarjuurdlus 27 aastase Mati vastu, kes oli vanaasta õhtul tulistanud õhku relvataolise esemega. Läbiotsimisel leitigi Mati korterist mitmeid relvataolisi esemeid, mistõttu ka mees vahi alla paigutati. Mati on otsuse edasi kaevanud, kuna tema väitel pole leitud esemed siiski piisavalt relvataolised.