silgud seina äärde ritta

Kõrghariduse üle arutlemise retoorika eestis paneb alati mingit imelikku kõhedust tundma. Ühelt poolt pole sellest midagi tähtsamat, sellele toetub kogu areng, eriti müstiline "innovatsiooni" mõiste. Samas, nagu kuuleme, pole midagi halvemat, kui inimene veedab vastavas institutsioonis liiga kaua aega - isegi ühe aasta võrra nominaalaega ületajad oleks õige maksustada. Mida rohkem sellised trendid juurduvad, seda kahtlasem on "hariduse" mõiste kasutamine selles kontekstis. Võiksime pigem rääkida näiteks "maksimaalsest ökonoomsusest tootmissüsteemis" - kõlaks palju ausamalt ja täpsemalt. Mida pikemad vaod põllul seda parem. See, kuidas neid vagusid aetud on ja mis sealt kasvab, on vähe oluline.

Ja oluline asi, millele mõelda, on eriti see: kisub sinnapoole, et tervele mõistusele kvaliteediga seostuv sõna innovatsioon tähendab meie jaoks ikka kvantiteeti, mida rasvasemat, seda "innovatiivsemat". Ma ei tea selle sõna tüve täpset päritolu, aga julgen oletada midagi novum-i , uuenduslikuga seostuvat. Kas siis selle sõnaga on õige tähistada üsna üheselt just suurema ökonoomsuse poole püüdlemist tootmisel?

Ja just selle jutu kirjutamise ajal leidsin guugeldades täiesti iseenesestmõistetava vastuse oma küsimusele:


"Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeter(1883-1950) järgi on innovatsioon leiutise, avas­tuse, uue või olemasoleva teadmise uudne käsutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärgiks on konkurentsieelise, ideaalis isegi lü­hiajalise monopoli loomine.

Innovatsioon põhineb seega dü­naamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel."


ma loodan tõesti kõige nimel, millel on mingisugune rahas mittemõõdetav väärtus, et ma ei ole ainus inimene, kelle jaoks need kaks lauset väga vastuolulised tunduvad.