Pärnu - Tartu - Jõhvi - Kohtla-Nõmme

Sellisel marsruudil liikudes olen jõudnud oma ajutisse lõpp-punkti, maakodusse. Liikudes intensiivsemini kui tavaliselt mööda Eestit, ja sealjuures bussiaknast välja vaadates tekib paratamatult palju muljeid ja mõlgutusi, eriti kui mõnes piirkonnas pole aasta aega käinud.


Nii tabas mind täie üllatusena moodne mitmekihiline kiirteedevõrk, mis minu jaoks teadmata aega tagasi on Jõhvi ja Kohta-Järve vahele ehitatud. Tõsine Autobahn, nagu suurlinnade ümber.
Mis aga neisse kahte linna puutub, pole minu pealiskaudse (käisin neist vaid kiirelt bussiga läbi) mulje põhjal muutunud õigupoolest midagi. Aga kas olekski võinud? Kelle jaoks ja mis jumaliku jõuga? Jõhvi on endiselt pisut hubasem ja elamisväärsem. Kohtla järve ajab endiselt judinad peale (olen ju kasvanud turvalistes Tartu kultuurisoppides). Kuidas ma alles nüüd märkan, kui palju esimese korruse aknaid on neil tänavatel trellitatud? Ja kuidas ma alles nüüd aru saan, et selleks on ilmselt praktiline vajadus! Vajadus ellu jääda ja oma vara kaitsta!
Bussid ja rongid veavad inimesi, kes kõik töötavad seal kuskil võõristava maastiku õnarustes. Nagu mingi purjus hiiglase kätetöö läbi üle linna paisatud karpides. Kaubanduskeskused, paneelmajad ja kuidagi vaevu oma kuju säilitada üritavad pargid segamini. Tööstus, teenindus, transport. Masuudilõhnaline äng. Aga inimesed elavad vilkalt ja mingeid piinu nende näost küll välja ei loe. Rahulolevalt nokutatakse peaga, kui buss Jõhvist Järvele jõuab - "Siin on meie uhke Prestone, seal meie Selver." Kõik eluks vajalik ühest kohast, raha jääb veel ülegi ühe konjaki jaoks ja elu läheb edasi. Inimesed riietuvad lihtsalt ja kasinalt, mitte nagu näiteks Tartu tänavatel silma hakkavad trenditeadlikkust rõhutavad grupid. Neidude meigitud nägude alt paistab läbi lodev väsimus. Mitte veel meeleheide ja hirm, see järgneks pikemal järelemõtlemisel.

Nii ta on, et need linnad on hoopis midagi muud kui lõunapoolsed. Ida-Virumaal on kuhjaga demograafilisi ja majanduslikke probleeme, kultuurilistest rääkimata, kõigil on siin ühtlaselt vilets elada, vähesed väljavalitud välja arvata. Ja selles kõiges pole ka ilmselt midagi uut. Siiski saaks iga kohalik mulle vastu vaielda ja öelda, et siin elada pole üldse viga ja tal oleks enda mätta otsast täiesti õigus. Aga selline on mu praegune pilt, meeleolu.

Aga Nõmmele jõudes läheb tuju paremaks. Niidetud muru ja lillelõhn võtab kohe bussi pealt maha astudes hingetuks. Koolis tehakse remonti; spordiväljak näeb igatpidi timmis välja - uued väravad ja võrkpalliväljak. Hoolitsetud aiad paitavad silmi ja inimesed ütlevad tänaval tere. Tagahoovides kasvatatakse sõstraid, õunapuid ja lugematul hulgal lilli. Põldudel kasvab kartul ja hernes. Tahaks öelda, et lapsed käivad endiselt maal vanaemade juures, aga pole veel kedagi näinud. Tahaks öelda, et siin on kõik hästi. Ja tegelikult ongi, lihtsalt elu ei salli paigalseisu; ühed inimesed kaovad, teised tulevad asemele, ühed põllud kasvavad rohtu, teised tulevad juurde jne.


Kui otsida jutust mingit üldistavamat mõtet, võiks öelda, et elu toimib tõepoolest kõikjal, ka kirde-Eestis. Mõnikord tekitab see oma nähetega küll nõutust ja masendust, aga seda elu ajavad ringi samasugused inimesed nagu mujalgi Eestis.