(kusagilt lähiminevikust)

On üks hetk, mis ei sarnane ühegi teisega.

Tead, kuidas osade inimestega on kuidagi nii, et sa tead mõnda aega, millega nad nagu tegelenud on, mida nad lugenud on, mis probleemidega maadelnud on ja sul on sellest tekkinud mingisugune vaimne sõrestik (sõber isegi ei ehmata et sa sõna "sõrestik" kasutad). Ja siis on näiteks mingi meeldiv hetk, tavaliselt öösiti, teatud kohas, kas väljas seltskonnas või kellegi pool. Ja siis sa vaatad talle otsa ja ta on just su pika seletuse selle kurat-teab-mis-asja kohta ära kuulanud, ja sul pole aimu, miks jutt just selle peale on läinud, miks sa hakkad just sellest asjast rääkima, võibolla juba mitmendat korda kuu jooksul, nagu mingi tõbi. Niisiis, ta on su selle pika monoloogi ära kuulanud, sina vaatad talle silma sisse. Ja ta vastab sulle, noogutab võibolla, vastab "Jah!". Sul pole ühtki põhjust arvata, et ta sinust õigesti aru sai, et ta isegi üritas nii palju kui vähegi suutis. Aga sa TEAD, et ta sai, pole mitte mingit kahtlust, ta SAI ARU.

ühest usalduskriisist internetiga

Avastasin just üht oma vana postitust lugedes, kui palju mu arvamused aja jooksul muutunud on. Praegu pole ma kindlasti sama inimene, kes kaks aastat tagasi. Näiteks on seal üks postitus Zeitgeisti teisest filmist, mida (okei, see oli parem kui esimene) ma praegu enam üldse tõsiselt võtta ei suudaks. See tähendab, et ma ei usaldaks ilmselt pooli neist väidetest ja allikatest, millele seal viidatakse. Aga kas see üldse näitab midagi tõeliselt olulist? Teatud asjades orienteerun ehk rohkem, aga selliste üldiste, majanduslike ja poliitiliste protsesside hindamiseks olen ma tegelikult üsna sarnasel, väheütleval positsioonil.

Mis puudub vandenõuteooriatesse, siis nende kohta on huvitav üks üldisem tähelepanek, mida mainib S.Žižek raamatus "Enjoy your symptom!": vandenõude või muude alternatiivsete (teaduslikult vähem usaldusväärsete) teooriate retoorika on oma asjalikkuselt muutunud teaduslikest teooriatest eristamatuks, kusjuures teaduste puhul on näha isegi rohkem kramplikku dogmaatikat
(märk Suure teise lagunemisest). 

See meenutas, et alles hiljuti sattusin kodulehele, mis lubas 9/11 vandenõuteooriate täielikku ümberlükkamist. "Jess!", mõtlesin, "lõpuks ometi" ja hakkasin ilusasti punktide kaupa esitatud tõendusi lugema. Oma pettumuseks leidsin aga eest veel hullema hägu, mis oli lausa halvemini ja palju vähem veenvamalt esitatud, kui üks 9/11 standard-vandenõuteooria ise. Vastused olid enamasti stiilis "Need tunnistajad seal lihtsalt ei näinud, nad on ebausaldusväärsed". Ma ei viitsi siin kindlasti midagi pikemalt refereerida.

Aga point on selles: minu jaoks oleks internetis leitava informatsiooni usaldusväärsuse suhtes võinud 9/11 terrorirünnaku plaanija ja sooritaja olla ka Jõuluvana koos Rudolfi ja lendava saaniga. Sest paraku, kui lõpuni aus olla, ei võimalda ükski internetinetiallikas sellele sündmusele kognitiivselt usaldusväärset ligipääsu.