Kas alles siis, kui elu ise on muutunud piisavalt pornograafiliseks, hakkab meie fantaasiates domineerima armastus?

Spekulatsioon "maailmapildi" teemal

Kooli jaoks tehtud esseed ei kõlba enamik juhtudest blogimiseks, aga arvan, et mu viimane essee on selles osas väike erand. Sain võimaluse üsna vabalt nö "kõige suuremate" küsimuste üle arutada, kuid siiski mõistliku ranguse piirides.

Kas loodusseaduste mõistel põhinev teaduslik maailmapilt implitseerib tingimata materialistlikku ontoloogiat?

Järgneva arutluse olulisim vaikiv kokkulepe on, et praeguseks eksisteerib teatud rohkemal või vähemal määral üle maakera levinud, tehnoloogilise kapitalismi ajastule omane ühtne maailmapilt. Selle maailmapildi otsustavaks epistemoloogiliseks ja ontoloogiliseks tagatiseks on teadusliku mõtlemise metodoloogiline rangus ja usaldusväärsus. Teaduslikkus on selle vaikiva eelduse kohaselt laialt levinud maailmapildi alus ning selle teaduslikkuse „kõva tuuma“ moodustab loodusseaduste kui rangelt ja universaalselt kehtivate reeglite mõiste. Niimoodi mõistetud loodusseaduste genees viib üldiselt levinud arusaama kohaselt tagasi 16-17. sajandisse ja selle teoreetilist alust seostatakse tihti teadlaste ja filosoofide nimedega nagu Galilei, Descartes ja Newton. Kindlasti pakub arutluse rangusele raskusi maailmapildi enese tavakeelne mõiste, selletõttu üritan seda arutluse selguse nimel kohe piisavalt piiritleda ja määratleda. Maailmapildi all mõistan seda viisi, kuidas inimene ühiskondliku olendina maailma spontaanselt tajub. Niisuguse taju alla lähevad nii uskumused ja ideoloogiad kui ka nendega seostuvad (erinevate teooriate järgi kas neist tulenevad või neid ise tuletavad) spontaansed materialiseerunud tegutsemispraktikad. Üritan tuua suuremat selgust küsimusse, missugune on või missugusena avaneb maailm niisuguse teadusliku, loodusseaduste mõistel põhineva maailmapildi esindaja jaoks ja kas võib öelda, et see maailm on rangelt materiaalne. Selleks üritan essee lõpus välja pakkuda mõned kontseptuaalsed mudelid, mille sees on võimalik seda probleemi selgelt mõtestada.

Materialismi küsimust komplitseerib ka tõik, et selle määratlemisel esineb palju eri arvamusi mitte ainult filosoofide, vaid ka füüsikateaduse esindajate seas. Lühikese ülevaate mateeria mõiste ajaloost ja selle komplitseeritusest nüüdisaegses kvantfüüsikas pakub Werner Heisenbergi loeng „Kvantteooria ja mateeria struktuur“ (2013). Resümeerin järgnevalt selle teksti olulisimaid üldistusi. Mateeria mõiste on niisiis funktsioneerinud erinevatel epohhidel mitmel erineval moel: Aristotelesel toimis ta põhiliselt vormi vastandina, passiivse substraadina, millega kohtudes vorm asjad potentsiaalsusest aktuaalsusesse viib (Heisenberg 2013: 133-134). Uusaegses filosoofias hakkab Descartes’i (ja nagu hiljem analüüsin, teatud kristliku teoloogia) mõjul kujunema mateeria vastandus vaimu ehk mõtleva substantsiga (Heisenberg 2013: samas). Uusaegse, eksperimendil ja kontrollil põhineva teaduse välja kujunemisega liikus mateeria-problemaatika ka teaduse enda sisse. Tekkisid vastuolud osakese (mateeria kõige levinuma nö „tähistaja“) ja jõuvälja mõtestamises – mis on neist materiaalne, kas neid kaht saab ülepea lahus vaadelda? Üsna pea, XIX sajandil, samal ajal kui välja-probleem tõstatus, leiti Heisenbergi järgi ka üldine konsensus, et välju ja osakesi on mõttekas vaadelda üksnes koos kui ühe reaalsuse manifestatsioone. Füüsika keeles väljendatuna tähendaks see – kui energiat. Sellele järgnes tänapäevani kestev protsess, püüe mateeria tohutu empiirilise paljuse alt avastada selle absoluutsed seadused ja selle jagamatud elementaarosakesed (Heisenberg 2013: 135-137). Heisenbergi käsitlust iseloomustab lai erudeeritus filosoofia ajaloo alal, kuid oodatult ka truuks jäämine kindlale teaduslikule positsioonile: füüsika uurib justnimelt mateeria üldisi seadusi ja sellega ühtlasi kogu reaalsuse üldisi seadusi. See tähendab, et ta ei kuluta energiat loodusseaduste metafüüsiliste eeldusprintsiipide üle reflekteerimisega. Samas võib mõnes kohas tekkida küsimus, kas mateeria mõiste ise ei jää kõikehõlmava osakesi ja jõude/välju ühendava teooria puhul kuidagi vanamoeliseks. Heisenberg kirjutab:

„Ehk teisisõnu: katsed on näidanud mateeria täielikku muundatavust/.../Seega on meil tõepoolest olemas lõplik tõestus mateeria ühtsusest. Kõik elementaarosakesed on tehtud ühest ja samast substantsist, mida me võime nimetada energiaks või universaalseks mateeriaks; nad on vaid erinevad vormid, milles mateeria võib ilmneda (Heisenberg 2013: 146).“

Selline on üks võimalik vaatepiir, milleni võib jõuda loodusteadusliku maailmapilti kontseptualiseerides. Sellisel juhul võib öelda, et kvantteooria tegelebki kogu oleva uurimisega ja pretendeerib oma tulemustega ka tervikliku ontoloogia väljaarendamisele. Maailm kui niisugune toimibki kvantseaduste järgi (tõsi küll, jääb ka füüsikateaduste sisene teatud ühildamatus universumi suure skaala protsessidega, kus paremini toimib relatiivsusteooria). Kuna kvantteooriale on sisemiselt omane mõõtmistel tekkiv määramatuse printsiip, siis on seda võimalik tõlgendada kui teatud „tühja kohta“, mis jätaks justkui võimaluse mingisuguseks mateeria seaduste alt välja jäävale substantsiaalsele jõule. Sellele võimalikule entiteedile võib siis omistada immateriaalset ja isegi teatud teistlikku olemust. Kuid kvantteooria määramatust võib tõlgendada ka rangelt materialistlikult. Ühe sellise tõlgenduse põhjaliku teoreetilise raamistiku pakub välja sloveenia filosoof Slavoj Žižek. Oma 2006. Aastal ilmunud raamatu „The parallax view“ keskmise osa on Žižek spetsiaalselt pühendanud dialoogile kvantteooria ja aju neurobioloogial põhinevate kognitiivteadustega. Žižek esindab saksa transtsendentaalse filosoofia traditsiooni ning pakkub välja revolutsioonilistele arengutele ja nendega kaasnevatele paradoksidele kvantteoorias välja spetsiifilise, transtsendentaalse filosoofia ja Jacques Lacani teooria mõistetel põhineva tõlgendusliku raamistiku. Žižek tõlgendab kvantteooria olemust kui radikaalset formaliseerimisprotsessi, millele enam interpreteerimist ei järgne. Selle järel lisab ta:

„Kas pole sellisel juhul täpne öelda, et kvantfüüsikaga kaasneb teatud kantiaanliku transtsendentaalse ontoloogia ümberpööramine? Kanti järgi on meil juurdepääs tavalisele kogemuslikule tegelikkusele, samal ajal kui kohe, kui üritame rakendada oma transtsendentaalseid kategooriaid noumenaalsele Reaalsele, satume kohe vastuoludesse; kvantfüüsika puhul on vastupidi noumenaalne Reaalne just see, mis on haaratav ja formuleeritav tervikliku teooria abil, kuid hetkel, mil üritame seda teooriat tõlkida tagasi oma kogemusliku, fenomenaalse reaalsuse keelde, jõuame mõttetute vastuoludeni (aeg jookseb tagurpidi, sama objekt on kahes kohas korraga, entiteet on korraga laine ja osake jne)“ (Žižek 2006: 173).

Reaalsus kui oleva tervik ei ole Žižeki järgi tervikuna haaratav, kuna ongi loomult fundamentaalselt mitte-täielik, lõpetamata. Seesama mitte-täielikkus ongi aga meie maailmakogemise ja ühtlasi subjekti kui niisuguse sünni paratamat tingimus. Sellest tulenevalt saabki Žižeki järgi tõeliselt radikaalne materialism olla ainult mitte-reduktiivne (Žižek 2006: 167-168). Täielik reduktsioon (näiteks aju neurobioloogilistele protsessidele) peaks kogu teadvusliku kogemuse (nö vaimse, tähenduse sfääri) lihtsalt tervikuna teooriast välja viskama.

Kuid mõeldav on ka otsustavalt teistmoodi liigenduv loodusseaduse mõistel põhinev maailmapilt. See ei võta teaduse uuringute poolt saadud andmeid kui kõike, vaid problematiseerib otsustavalt loodusseaduse mõistet ennast. Siin on kasu uusaegse loodusseaduste mõiste geneesi uurivatest käsitlustest, nagu Francis Oakley ja John Henry omad. Oakley artikkel „Christian theology and the newtonian science: the rise of the concept of the laws of the nature“ jälgib ajaloolist nihet antiik-kreekalikust orgaanilisel tervikul põhinevat loodusemõistmisest uusaegsesse, loodusel kui masinal põhinevasse paradigmasse (Oakley 1961: 433). Oakley keskne idee on, et uusaegne loodusseaduste mõiste laenas oma metafüüsika vanast voluntaristlikust teoloogilisest traditsioonist, mille keskmes on kõikvõimas semiitlik jumal, kes küll tegutseb enamasti loomuliku plaani järgi, kuid kellel on ka võim asjade loomulik kord ajutiselt peatada. Lühidalt: selle jumala juures oli tema lõputu intelligents allutatud siiski ideele tema ülimuslikust tahtest (Oakley 1961: 449-450). John Henry ajalooline käsitlus Rene Descartes’i loodusseaduste mõiste jaoks alustrajavatest töödest „Metaphysics and the origins of modern science: Descartes and the laws of nature“ tegeleb samuti seoste ja mõjudega, mis toimisid Descartes’i kui teadlase ja loodusfilosoofi ning tollase teoloogilise traditsiooni vahel. Henry keskne tees on, et Descartes, alustanud küll selgelt matemaatiku ja füüsikuna, pidi oma teooriate laienedes ja hõlmavamaks muutudes pöörduma selguse huvides teoloogia poole, millest arendas välja teatud „sekulaarse“ versiooni. Aga kas Oakley ja Henry artiklite eesmärk on üksnes kirjeldada loodusseaduse mõiste kujunemist kui üksnes ajaloolist probleemi? Loodusseaduste süsteemi võimalik teoloogiline aluspõhi ei ole ilmselt oma problemaatilist staatust ka tänapäeval kaotanud. Sellele viitab kasvõi nn „intelligentse disaini“ probleem ehk küsimus, kuidas on võimalik, et kõik füüsikalis-matemaatilised konstandid (Plancki konstant, valguse kiirus jne) on just täpselt niisugused, nagu nad on ning sellega piirnev antroopsusprintsiibi probleem, mis rõhutab, kui väike on tõenäosus, et ainuüksi juhuslikult põrkuvate osakeste füüsikal põhinevas maailmas on saanud tekkinud intelligentne elu ehk vaatleja. Seda küsimust on esmapilgul lihtne demüstifitseerida ja trivialiseerida: kõik konstandid on sellised nagu nad on, sest niisugune on lihtsalt mateeria sisemine konstitutsioon, samuti on keerukamast, „organiseeritud ainest“ koosneva elava vaatleja tekkimine osa sellest materiaalsest konstitutsioonist. Alati võib aga esitada vastuküsimuse: miks on aina keerustuval materiaalsel maailmal vaja seda „immateriaalset“ kaasprodukti, kui ta saaks sama hästi (või isegi paremini, kui mõelda, et liigne reflekteerimine pigem segab tõhusat toimimist elumaailmas) toimida ka ilma?

Olen püüdnud selle arutlusega näidata neid jõujooni, kuidas teaduslike teooriatega ja uurimistulemustega suhestudes võib maailmapilt kontseptuaalselt kujuneda, mis on selles kindlat, mis segast ja kuivõrd ambivalentne on selles kontekstis mateeria roll ja materialismi mõiste. Seetõttu näib, et esmatähtis on võimalikult täpselt mõista ja määratleda teadusliku teadmise autoriteet ja piirid. Juba eelpool tsiteeritud Werner Heisenberg on essees „Looduse representatsioon nüüdisaegses füüsikas“ võtnud teaduse nö „kõike seletava“ positsiooni suhtes üsna skeptilise hoiaku. Häda on laiemalt selles, et täppisteadused pakuvad küll lõplikke teadmisi suletud matemaatiliste süsteemide näol, aga need teadmised kehtivad tõsises mõttes seadustena ainult võrdlemisi kitsastes valdkondades, mis muudab võimatuks oma uskumuste (ja ühtlasi maailmapildi, kuna see ongi uskumuste kogum) rajamise ainuüksi neile seadustele (Heisenberg 1958: 106-107). Teine täiendus, mis tuleks fenomenoloogia traditsioonist, ütleks ilmselt, et inimese praktilise maailmas toimimise suhtes ei olegi otsustav loodusseaduse täpne kuju ja kehtivus vastavas elu valdkonnas. Martin Heideggeri põhilise tehnika-kriitika poolt artikuleerituna: olulisem on viis, kuidas teaduslik maailmapilt on ühte seotud tehnoloogilise mõtlemisega ning kuidas see on looduse inimese jaoks teatud välja nõudvasse suhtesse seadnud (Heidegger 1989). See vaade nihutab fookuse teaduse autoriteedilt ja loodusseaduse mõistelt pigem tehnoloogiale (või õigemini ühele spetsiifilisele kõrgelt arenenud tehnoloogiast tulenevale maailmavaatele, mille keskmes on kontroll) kui nüüdisaegse maailmapildi kesksele alusmõistele.

Arvestades neid arutluskäike, konstrueeriksin lõpetuseks mõned maailmapiltide metafüüsilised mudelid, mida peaksid olema teatud loogilised „sadamad“, milleni teadusestega kursis olev inimene võiks oma uskumustesüsteemiga jõuda.

1  1) Maailm kui niisugune on täielikult naturaliseeritav. Sellega saavad eriteadused hakkama ühiste pingutuste toel. Kui ka nende teooriad näiliselt kokku ei sobi, on tegemist ajutise segaduse või takistusega. Alusteaduseks on sellisel juhul füüsika, mis selgitab kõige viimased küsimused mateeria sisima olemusega. Mateeria ongi kõik, mis on. Äärmiselt väheusutav ja vähe tõenäoline maailmapildi mudel, kui tunnistada teaduste aina kasvavat spetsialiseerumist ja keerustumist. Sunnib kõrvale jätma suurema osa ideoloogia problemaatikat ja kogu erinevate fenomenoloogiliste maailmakogemiste probleemi – kuidas inimesed elavad ja usuvad spontaanselt nii erinevalt. See maailmapilt saaks justkui kuuluda ainult rikkale läänemaailma teadlasele.

2    

1    2) Loodusseaduste mõiste on maailmapildis kesksel kohal, aga materialismi suhtes jätab ambivalentsuse nende seaduste päritolu transtsendentaalne olemus. See toob sisse teoloogilise elemendi, mis võimaldab väga erinevaid spekulatsioone mitte-materiaalsete entiteetide kohta ja ka „erandeid“ looduse seadustes.

3

       3) Loodusseadused oma kehtivusega ei kao küll loomulikult kuhugi, aga omandavad maailmapildis perifeersema tähtsuse. Otsustavaks saab inimese transtsendentaalne konstitutsioon maailmas – kuidas maailm meile spontaanselt ilmneb. Transtsendentaalne horisont, meie kogemuste formaalne ja paratamatu raamistik on ühtlasi see „miski“, mis ei ole rangelt võttes materiaalne. Materialismi suhtes võivad siinkohal aga tõlgendused lahkneda. Slavoj Žižeki ja ehk ka saksa idealismi traditsiooni kohaselt üldiselt tähendab see raamistik lihtsalt igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimusi, seega on vale ja mõttetu tõlgendada transtsendentaalset konstitutsiooni kuidagi mitte-materialistlikult, see lihtsalt on koos ainemise maailmaga olemas. Kuid siin on lihtne kujutada ka alternatiive. Kas materiaalne maailm ei taandu fenomenoloogilises mõtlemises ikkagi kuidagi otsustavalt teisejärguliseks ja kõik operatsionaalne, mis maailmas tõesti toimub ja loeb, ei avane paremini hoopis mõne teise ja adekvaatsema mõiste abil? Pean seda viimast varianti kõige tervemõistuslikumaks aluseks sidusale maailmapildile.  

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et loodusteadusliku maailmapildi olemuse küsimuse muudab keeruliseks esiteks teaduste paljusus ja nende omavaheline vastuolulisus. Teiseks on oluline kuidas ja kui tugevalt tõlgendada nende seaduste naturaliseerivat jõudu ehk kuidas määratleda seda ulatust, mil määral on meile ilmnev maailm redutseeritav teaduste postuleeritud entiteetideks. Mõtisklus moodsa maailmapildi üle viib ühtlasi ka selgumisele, kui anakronistlikuna võib materialismi mõiste mõjuda. Esiteks on muidugi selge, et tänapäeval ei vaeta laialt küsimust idealismi ja materialismi vahel. Milline tervemõistuslik vaade kinnitaks tänapäeval, et ainet, millega me pidevalt opereerime ei ole olemas? Vaevalt on loota mingisuguseid paremaid lahendusi, kui materiaalsuse mõiste teoorias nii esil on. Vastus essee pealkirjas esitatud küsimusele peaks seega olema kindel „Ei“ lihtsal põhjusel: Loodusseadustel põhineva maailmapildi alt jääb liiga palju elu aspekte välja. Esiteks kogu inimese transtsendentaalse konstitutsiooni problemaatika (sinna juurde kuulub ka inimese surelikkuse ja surma küsimus üleüldse) ja peenete loodusseaduste päritolu küsimus, mis vägisi tekitab teoloogilisi spekulatsioone.

Kirjandus

Heidegger, Martin 1989. Küsimus tehnika järele. – Akadeemia nr 6, lk 1195-1229.

Heisenberg, Werner 1958. The representation of nature in contemporary physics. – Daedalus, Vol. 87, No. 3, pp. 95-108.

Heisenberg, Werner 2013. Füüsika ja filosoofia. Tartu: Ilmamaa.

Henry, John 2004. Metaphysics and the Origins of Modern Science: Descartes and the Importance of Laws of Nature. – Early Science and Medicine, Vol. 9, No. 2, pp. 73-114.

Oakley, Francis 1961. Christian Theology and the Newtonian Science: The Rise of the Concept of the Laws of Nature. – Church History, Vol. 30, No. 4 (Dec., 1961), pp. 433-457.

Žižek, Slavoj 2006. The Parallax view. Cambridge, Massachusetts: The MIT press.