Ilmus vastses oktoobrikuu Loomingus.
Lõpuks
ikkagi õigluse küsimus
„Koolipoisid ja
füüsikud“ koondab vastlahkunud Madis Kõivu mälestusi õpingutest Tartu esimese
keskkooli (praegune Hugo Trefneri Gümnaasium) üheksandas kuni üheteistkümnendas
klassis ja kaheksa-aastasest tööst Tallinna Polütehnilise Instituudi
füüsikakateedris. Uuesti ilmub ka juba Loomingus[1]
avaldatud elulooline novell Tartu füüsikust Raimund Preemist „Igavese Physicus’e elu“. Nõnda on uuest raamatust saanud kirjutusmeetodilt ja sisu
kronoloogia poolest loogiline järglane Studia
Memoriae sarjale. See lõpeb ligikaudu koha pealt, kus viimane, VI osa
pooleli jäi, 1945. aastast. Uue raamatu juures on siiski olulisi erinevusi.
Keskkoolimälestuste juures ei toimu enam nii ranget ja lõputuna näivat
reflekteerimist mälestuste täpse tõepära üle, kuigi klass ja klassikaaslased
võetakse läbi sõna otseses pink-pingi kaupa ja nimeliselt. Rõhuasetus on
liikunud protsessi enese juurest pigem meenutatavate endi peale. Raamatut
lugedes ei saa eitada selle nukrat alatooni. Kõivu jutustamisest paistab
väsinud resignatsioon saatusele, aga ka endiselt pühendunud kohusetunne ja
lepitussoov. Paratamatult unustusehõlma vajuv inimpõlv – ühe klassi poisid – saab
põhjalikult läbi valgustatud. Nõrgenenud on autori enesetsensuur, tundub et
peamine tema jaoks on lihtsalt tõde tema lihtsuses, ilma igasuguseid detaile
maha salgamata. Peatükk „Vana kateeder“ räägib autori tööperioodist Tallinna
Polütehnilises Instituudis aastatel 1953-1961 ja on toonilt hoopis erinev, nagu
on loomulikult ajalooline keskkond, mis teemaks. Lugeja saab sissevaate
Tallinna füüsikute teadus- ja õpetamistöösse koos lühikese pilguga nende
isiklikku ellu, nagu see kirjutajale tollal paistis. „Vana kateedri“
sissejuhatavas lõigus kirjutab Kõiv TPI tööperioodi kohta: „Miks jäin ja miks
just kaheksaks aastaks – tahan seda endale selgeks teha ja kujunenud asjalood
tagantjärgi läbi mõtelda. Teistele pole siin suurt huvitavat midagi, aga see ei
puutu asjasse. Teisiti üteldes – ma ei hooli, kas on või ei ole“ (Lk 237). Aga
me hoolime siiski ja ka huvitavus annab endast märku, aga mitte otseselt ja
vahetult jutustatud lugude detailide kaudu. Tuleb teha väike ring.
Kuidas arvustada
kellegi mälestusi, kas meil on selleks üldse mingisugune õigus? Ilmselt ei oleks
niisugusel tegevusel mõtet. Kui otsustame, et kriitikaobjektiks saab nende
mälestuste representatsioon, kirjutatud sõna
leidlikkus ja poeetiline struktuur, oleme ikkagi kummalise olukorra ees:
kritiseerime viisi, kuidas inimene on otsustanud oma elust jutustada. Ka see ei
tundu lõpuni õiglane. Oleks justkui aus kritiseerida ainult fiktsiooni; midagi,
millel on autori loodud arhitektuur, selge ülesehitus ja sisemine koherentsus.
Kuid mis samal ajal on juba autorist eraldunud, lahkunud. Uus raamatu ei näi
aga sisaldavat mingit fiktsiooni, üksnes „elu ennast“. See on endiselt tükk
autori isiksusest. „Koolipoisid ja füüsikud“ on siiamaani Kõivu kõige isiklikum
raamat (kui ehk välja jätta üheteistkümnes eksemplaris ilmunud „Keemiline pulm“,
millel on spetsiaalne märge autobiografia
cryptica. Väikese tiraaži tõttu ei saa seda teost Kõivu koguretseptsiooni
olulise mõjutajana eriti arvestada). Nii isiklik, et kriitika peaks siin natuke
oma fookust muutma. Esimese Studia
Memoriae köite ilmumisest on möödunud 20 aastat. Tundub, et aeg hakkab
küpseks saama, et küsida mälu-uuringute laiema tähenduse järele: kuidas on need
loomult mittefiktsionaalsed tekstid omandanud taasiseseisvunud eesti kirjanduses
nii olulise koha, missugune see koht on? Ja kuidas suhestub see ülejäänud
nõukogudejärgse mälu- ja identiteedidiskursusega nii proosakirjanduses kui
kultuuris laiemalt? Nõnda saaks selgemaks kontekst, millesse uus raamat asetub,
kui me ei taha piirduda pelgalt teose mälestuste žanri paigutamisega.
Sellistele suurtele
küsimustele vastust otsides võiks alustada sellest, kuidas Kõivu mälu-uuringuid
üldiselt loetakse ja kirjandusena tajutakse. Üldistada on riskantne, kuid
esimene domineeriv mulje on, et Kõivu kirjutatu oleks mõnes mõttes justkui „see
kõige õigem“ ajalugu, kirjutab ta ju niivõrd neutraalselt ning kuivalt, samas
põhjalikult reflekteerides, mis peaks tagama ülima tõepärasuse. Tema näol
olnuks justkui keegi, kes tegeleb kirjutades ainult faktide registreerimisega.
Tõsine teadlase- ja õpetlasemaine on kindlasti aidanud kinnitada kujutlust, et
Kõiv suudab oma mälunarratiividega pakkuda mingisuguse meenutamise nulltasandi,
peaaegu troobivaba kirjanduse ja narratiivi. Tegelikult ei ole see muidugi
võimalik ja Kõiv ise pole ka selliste pretentsioonidega esinenud. Aga kas ei ole
see pigem täiesti reaalne lugejaskonna poolne iha, mis on aidanud niisugusel muljel
settida? Idees eneses on igatahes midagi ülevat: tuleb kirjutaja, kes aina
mälulõnga kerib ja ei anna järele kiusatusele, aga missugusele? Mulje on hägus,
aga seekord annavad tektid vastuse: kiusatus, mida Kõiv järjepidevalt tagasi
lükkab, ongi fiktsioon. Kõiv on ikka keeldunud proosas järjekindlalt
igasugustest väljamõeldistest. Vahetu aistitav kogemus domineerib pidevalt
kompositsiooni üle. Justkui poleks autorile aus mingisugust lugu ise luua. Aga
ka siin on erand, uue raamatu puhul „Igavese physicus’e elu“. Kolleegi Raimund Preemi elu kirjeldades on Kõiv
kasutanud müüdi vormi. Igavene physicus on teoreetik par excellence, tema elu ongi mõtestav
vaatlemine, selle juurde tuleb ta tagasi, tuleb ka vana ja haigena, sest peab.
Mis siis, et minek osutub nii saatuslikuks. Siin loos on idee juba suurem, kui
inimene oma sattumusliku keskkonnaga – ja nõnda avastamegi end juba müütilise
fiktsiooni keskelt. Seda on kummaline öelda, sest kas me kõik ei tea vähemalt
mõnda inimest, kelle eluviis mingisuguse müütilise kuju võtab? Tegelikult Kõiv
ju fiktsiooni ei põlanud, ta on selle enamasti tagasi lükanud pigem
temperamendi, haridusliku eripära ja isikliku seadumuse põhjalt. Õigem oleks
ehk öelda: jäänud fiktsiooni suhtes distantsile, suhtudes sellesse austusega
(tasub vaid lugeda Kõivu tekste kirjanduse kohta, eriti põhjalikke
portree-esseesid Mati Undist ja Vaino Vahingust), kuid kasutades seda ise
eelkõige ruumi-intuitsoonina näidendite juures. Mõistangi siin sõna fiktsioon
tähendust sarnaselt müüdiga – iga tõsine väljamõeldud ruum, kus toimuvad
tähenduslikud sündmused, saab tavaliselt müütilise ruumi omadused. Samuti on
iga müüt lõpeks midagi fiktsionaalset, mida on võimalik lammutada ja paremini
jutustada. Ja tõepoolest – teatud osake müüdi- või fiktsioonihõngu jääb alles
ka Kõivu mälukirjandusse.
Nii jõuame tagasi
koolipoiste ja füüsikute juurde. Tavaliste inimeste juurde, kes elasid 20. sajandil
ENSV nimelises riigis. Aga raamatuid ei kirjutata tavalistest inimestest ega
asjadest. Ja on raamatuid, mille tähendused selguvad alles piisava ajalise distantsi tekkides. Kõiv on intervjuus
Anto Undile ühe kirjutamisajendina väljendanud teatud kohususetunnet lähedaste
inimeste ees, kellega ta koos on elanud: „Mitte minu enda, aga nende inimeste
pärast, kellega ma koos elasin. On niisugune tunne, et ma vastutan nende eest,
ma oleks nagu mingi lubaduse andnud, et nad alles jäävad; oleks nagu oma onule
ja tädile lubanud, või nad oleksid seda minu käest oodanud (nad muidugi ei
oodanud). Ma oleks nagu süüdi, kui nad kaovad päriselt ära, ma pean midagi
tegema, et nad alles oleksid, et nad ikka oleksid – kuigi ma tean, et midagi ei
saa niimoodi alles hoida, et see, mis ma teen, on niisama rabelemine, aga
ikkagi, uppuja (nagu öeldakse) haarab õlekõrrest“[2].
Samas kirjakohas tunnistab Kõiv, et ta ei oska enda sellist tunnet kuidagi
põhjendada. Ka praegu ei oska reflekteeriv kriitika sellele veel midagi
otsustavat lisada. Kõivu kirjutatu ja öeldu kinnitub siin palju laiema
probleemi külge. Kuidas saaksime praegugi kindlalt väita, et suudame
vastuoludeta kirjeldada, ära nimetada ja sellisena üldisesse teadvusesse tuua
kõik lähiajaloo sotsiaal-poliitiliste sündmused, mis meie praegust olemist
määranud on? Ning ühtlasi historiseerivalt mõista nõukogude aega käsitlevate
romaanide poeetikat? Vaevalt on selline hüpe veel võimalik, kuigi selle suunas
on tehtud võimsaid samme, näiteks Eneken Laanese põhjalik uurimus „Lepitamatud
dialoogid“ (2009). Kuigi ilukirjandusdiskursusest eemal, ajavad Madis Kõivu
mälestused oma juuri samasse kollektiivsesse pinnasesse, kust pärineb ka
näiteks Jaan Krossi ja Ene Mihkelsoni looming. Sünniaastalt paikneb Kõiv
täpselt nende kahe kirjaniku vahepeal, esindades põlvkonda, kelle ellu sekkus
teine nõukogude okupatsioon isiksuse õrnadel väljakujunemisaastatel. Laiemast,
eesti identiteedi- ja mäludiskursuse perspektiivist vaaadatuna omandab nende
autorite puhul temaatiliste sarnasuste hulk stilistiliste erinevuste suhtes
suurem kaalu. Y-generatsiooni lugeja jaoks hakkavad korduma kindlad aasta-arvud
ja motiivid: 1944, 1949, ülekuulamised, surveavaldamised, agendiks värbamise
katsed, enesetapud. Selle kõrval muidugi katsed kõige segava kiuste elada head
elu ja omandada kullahinnaga haridust. Kõivu jutustatud Tartu ja Tallinna lugu
saab Krossi ja Mihkelsoni loodud suurte narratiivide paratamatuks kaaslaseks.
Nii saame teada, kes olid 48nda aasta lennu trefneristid, missuguse koosluse
moodustasid 50ndatel TPI-s töötanud Pilvre, Mets ja Altma. Kas võib öelda, et
Kõiv lihtsalt üritab neid inimesi ja nende loodud kooslusi ajaloo kaduvusest
päästa? Isegi, kui selline pingutus ei saa kuidagi pikas perspektiivis
õnnestuda (kes üldse „pääseks“ ajaloo käest?), jääb valitsema tunne, et „Koolipoiste
ja füüsikute“ puhul tekib kogu pinge ikkagi ajaloolise õigluse küsimusest.
Ilmselt on alati asjaolusid, mida kultuur endale kindlal ajahetkel täielikult
teadvustada ei suuda. Nendes mälestustes, nagu ka Studia sarjas loob Kõiv oma minimaalselt fiktsionaalsete lugudega varjupaiga
neile inimestele, kelle elu temaga
sarnaselt kaheks lõigati[3]. See
on ainulaadne fiktsioon, sest on tagasi lükanud kõikvõimalikud rahvuslikud ja
poliitilised tuginarratiivid. Jääb 0-tasandi müüt ehk minimaalne meie-tunde kehtestamine. Meie olime seal, oli klass, kateeder,
õpetajad. Ka aegadel ja asjaolude keskel, mida tahaksime ehk unustada. Nõnda ei
ole Kõivu mälestused ainult tema isiklik, vaid rohkemal ja vähemal määral ikkagi
kõigi lugejate asi, sest neis kõneleb hääl, mis nõuab õiglust. Millal see
saabub, on veel teadmata.
57.jpg)
