Discovery ja national geographic,

Ei tea miks see mul just nüüd meelde tuli, aga midagi häirivat on nende saadetes. Ma ei räägi muidugi mõne konkreetse saate sisust. Aga nende keel, saateformaat, mingisugune vormitervik - kui sellist sõna võib kasutada televisioonis - häirib. No ja vist paratamatult sisu ka, just tänu sellele.

Mingid kutid räägivad asjalikult, kuidas maa ressursid otsa saavad ja siis tõmbame marsile, koloniseerime ära, loome tehnikat kasutades atmosfääri jne.

Siis tuleb ajaloosaade. Kutt seletab oma habeme ja ideaalse ameerika-inglisekeelse hääldusega (mis neil alati on!!), mida täpselt tegid kiviaja-inimesed, kui pahad ikkagi olid natsid (btw kui kaua võib üht teemat ekspluateerida?) jne.



Ja siis ma mõtlen ja ei taipagi, mis mind häirib. Kõigil oleks nagu õigus ja pädevus, midagi valet nad ju otseselt ei räägi...

Äkki see räme know-it-all ameerikalik suhtumine - muudame looduse oma tööriistaks, pigistame kogu ümbruse kõigest vähegi toitvast ja kütvast materjalist tühjaks ja mille nimel - et saaks seda sama liini veel efektiivsemalt jätkata. Eestlase talupojamõistus küsiks: mis edasi? Okei, ei küsiks tegelikult, ja see on jälle asi, mis eestlaste juures häirib, aga siinkohal ma seda teemat (veel) edasi ei arenda.
Muusika on seikluslik, kangelaslikkuse, vallutamise ja võitmatuse afektile rõhuv; pildid on võimsad, värvilised, iseenese eest rääkivad.


---
Kõike seda vaadates ei tasu aga kergelt kõrvale heita võimalusi, et:

1. Me ei tea täpselt, mis kauges minevikus toimus. Selle kohta on mitmeid teooriaid ja kellelgi pole mingit monopoli ühele tõele.
2. Marsil ei ela kedagi sellepärast, et see koht TÕEPOOLEST ei ole selleks mõeldud. Jäänused veest võivad meile pigem öelda, et üritati, aga ei tulnud välja.
2.1. Tegelt on minu versioon selline: Marsil elavad kõrgelt arenenud nähtamatud olendid, kelle ihuvedelikest ongi marsi jää tekkinud. Ja osa sellest veest on pärit segamini naeru- ja kurbusepisaratest, mida nad on valanud neid tobetähtsaid discovery saateid vaadates.

__:::Sisesta siia intrigeeriv pealkiri, soovitatavalt seksi või poliitikaga seostuv:::__

Mõnikord satun avastama asju, mis on ühelt poolt nii lihtsad ja loomulikud, aga kui need teadmised omaks võtta, jääksid ära paljud viljatud vaidlused.

Näiteks vaidlus jumala olemasolu üle - ja seda tuleb tõepoolest ette, ka minu eakaaslastest tuttavate seltskonnas. Võitlev ateist ütleb, et pole olemas, idee on rumal, uskuda, et kusagil on mingi kõikvõimas mees jne. Ja on ise üldiselt oma "mõttesaavutusega" üsnagi rahul.

Ja siis proovida sellele inimesele selgeks teha, et tema kujutlus Jumalast sarnaneb pigem hommikumantlis Lempsile Marja tänavalt, kui sellele, mille tähistamiseks sõna "jumal" on välja mõeldud.

Arthur C. Danto: "Seega, kui väidame, et oleme mõelnud Jumalast kui mitteeksisteerivast, siis me ikkagi ei ole mõelnud Jumalast." ("Ühendused maailmaga" lk. 245) Danto seletab siin Descartes-i meditatsioone ja vihjab enam-vähem sellele, et jumala kui mõõtmatu olendi olemasolu on üsnagi loogiline ja iseennast tõestav argument.



Aga tõepoolest, kui inimene isegi sõna "Jumal" puhul ei suuda mõelda millestki paratamatult eksisteerivast, mille mitte-olemasolu ei ole mõeldav, siis polegi temaga millegi üle vaielda. Kuigi selline inimene harilikult ei suuda absoluutselt kujutleda seda maailma ka ilma enese eksisteerimiseta, nagu ilmselt suurem osa meist.


Huvitav, kas pole?

+++

Nagu sulega kõditaks magu ajavad mu oma sotsiaalse elu kummalised nähud tagantjärele talumatult iiveldama. See talumatu haisuga soust, mis kerkib pinnale nii väljas kui minu sees reede öösiti ja järgmine päev kassiahastust tekitab. Kõik need kanalisatsiooni-Karlid ja sanatooriumi-Sassid, solgi-Johnnidest rääkimata. Tahaks vaheda teraga raseerida oma ajult ja ühiskonnalt selle iiveldusttekitava sarvkesta, tahaks uuesti proovida, mis on tegelikult elu.

Juhused meidki kasutavad

Lea tervituseks, kelle juures Viljandis sai eelmine nädalavahetus kenakesed mõttetalgud peetud. Et aga neid veel tuleks :)

--

kaks meest kasvuhoone katusel
munevate majade vahel -
neil on kevad käes,
mul on kevad jalas,
puusas, peas,
silmist rääkimata,
pupillid lehte löönud,
silmavalged sulanud -
jooksen tänaval nagu oja(m)

olin jaapanis. aga jaapan oli ära minnes suuresti nagu supilinn. lahingut oli ka. sakslased tulid tunneli kaudu, meid oli vähe, aga nad olid meil nagu pudelikaelas, pluss meil oli granaate, mida ma lausa kaks korda sain proovida paremini visata - nimelt toimuski nendega kaks dramaatilist kohtumist. lendas kehaosi, kuigi granaadid oli lumest. muuseas oli muidki missioone. oli vaja päästa uku masing, kes oli kuidagi pikka kasvu aga peksagi oli vaja talle korralikult anda. siis saatsin ta tundi tagasi, istus bioloogias rahulikult nagu oivik. aga ta polnud kindlasti ainuke, vähemalt paar isikut oli veel vaja õigesse kohta viia. see kõik toimus muidugi segases sõjakeerises. tegemist oli ka ajareisiga ja ma tegin suurt tööd, et kultuuri- ja ajalugu sõja tõttu ei kannatak/muutuks.
-(muidugi oli ka võõrastavalt laiades ruumides ringi ekslemist ja muud modernismile omast, ka episteemilisi küsimusi, isegi pidev-kestvalt)-
tagasi tulime lennukiga. sealt selguski jaapani ootamatu supilinna-sarnasus. mind oli akna äärde istuma pressitud kui poolhull kes oli lollusi teinud. nende jaoks oli kõik vist ikka tavaline turismireis. tuletan meelde, et mu motiivid olid segased, mõistmatud aga väga olulised. mihkel va jobu istus mulle poolsülle nagu ruumi oleks vähe olnud. padjad püürist välja (miks?) ja puhkama. hundid läbi, lambad söönud. muidugi võiks ka lennukist edasi minna, aga see oleks astumine õhukesele jääle.

teie mesikäpp
pöörduda mu poole nii valiidsete kui miinusmärgiliste küsimustega

See aprilliõhk koputas mulle õlale nagu oleks ma terve talve, ehk siiamaani, maganud ja alles nüüd koos kõige risuga esimest korda pead lume alt välja ajanud. Mis siis, et terve talv olin samamoodi proovinud elada ja olla nagu alati, vahepeal isegi üsna produktiivselt. Ja nagu muuseas läbis see perspektiivinihe kõiki mõtteid, mis minusugusel hommikusel jalutuskäigul horisondil on. Sealjuures jäädes üsnagi passiivseks, aga vägagi läbivalgustavaks. Võta nüüd kinni, mida sellise tundega peale hakata.