Katastroofi juurest maailma juurde, mida me ei pea kontrollima.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Grenader 2013

Robert Lanza, Bob Berman „Biotsentrism“. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013


Kui lugeda teravdatud pilgul viimasel ajal kultuuriajakirjanduses ja kultuuriteemalistes blogides ilmunut, hakkab üsna kähku silma, et selle aasta lõpuveerandil enim arutatud raamat on kahtlemata Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, võimas järg viie aasta eest ilmunud „Metsikule lingvistikale“ ja muidugi teistelegi Mikika varasematele raamatutele. Aga ütlemisest, et see teos on palju arutatud, ei piisa kohe kindlasti. Tegelikult võib vist juba suure kindlusega öelda, et see on ka kõige olulisem raamat üldse, mis sellel aastal Eestis ilmunud. Lühikese ülevaate selle teose positiivsest retseptsioonist ja selle põhjustest pakub siin näiteks Mihkel Kunnus. Ma püüaks siin mõtestada seda raamatut koos ühe võimaliku paarilisega, samuti käesoleval aastal eesti keeles ilmunud „Biotsentrismiga“, mille autoriteks küll hoopis kaks USA teadlast. Samuti kaasan arutlusse Kunnuse igati ratsionaalse ülevaate, millega polemiseerida, kusjuures põhiliselt püüan polemiseerida sellesama ratsionaalsuse enese üle.

Olgu kohe öeldud, et olen kõige peamisega nõus. Mikita raamatu puhul on tegemist millegagi, mille puhul öeldakse tagantjärele, et see oli lõpuks SEE TEOS, mida tükk aega oodati. „Lingvistilise metsa“ retseptsioon täieneb lähiajal ilmselt veelgi, kusjuures selle teose retseptsiooni võiksid saata ka suured varjatud ehk mitte otseselt kirjakultuuri jõudvad mõjud. Oleksime ilmselt kõik õnnelikud, kui see nii läheks. Kõik see tähendab, et tegemist on teosega, mis ilmus absoluutselt õigel ajal, Madis Kõivu vaimus väljendudes: kairoses. Või teisiti öeldes: Mikita on avaldanud tohutu kommunikatsiooniväega teksti, millel on kuidagi käesoleva ajaloolis-kultuurilise situatsiooniga kohta tohutu üldistusjõud. Kuigi Kunnus seda juba viidatud kohas osaliselt teinud on, võiks loetleda inimesi, kellele „Lingvistiline mets“ võiks korda minna. Esiteks kitsamalt, erialade kaupa: folkloristid, etnoloogid, kirjandus- ja keeleteadlased, psühholoogid, psühhoterapeudid, filosoofid, semiootikud, identiteediuurijad, sotsioloogid, tõlkijad, kultuurikorraldajad. Rohkem ei tule hetkel pähe, suure tõenäosusega on see loetelu puudulik. Laiemalt aga kõigile avatud meeltega inimestele, kellel on säilinud teatud kirg ümbritseva maailma poolt pakutava tähenduskülluse vastu.

Mõneti huvitav on tähele panna, et üldjoontes on tegu ju „Metsikule lingvistikale“ väga sarnase teosega, mis levitab põhiliselt üht ja sedasama omavahel seotud ideede hulka. Tundub, nagu oleks Mikita aastate vältel koguaeg üht ja sedasama korranud ja alles nüüd hakatakse teda lõpuks kuulma, käivitub tõeline vastuvõtt. Tundub, et sellist vastuvõttu on paljudel meist väga-väga vaja. Oleks vaja võtta Mikita öeldu tõsiselt fookusessse, astuda sellega tõepoolest dialoogi. Milline võiks see vastuvõtt ideaalis olla?  Üks on juba praegu selge, sellest samast huvigruppide loetelust: see vastuvõtt saab olema väga kirev ja mitmenäoline. „Lingvistiline mets“ on tõeline hargnevate teede aed, sellest on võimalik väga paljudes suundades edasi mõelda. Vabandust, mitte ainult võimalik, pigem on väga raske pärast selle lugemist MITTE kuhugi edasi mõelda. Võib tekkida tunne nagu lapsel, kes on järsku hiiglasuurde mänguasjade poodi sattunud. Siin kontekstis ei tasu võrdlust lapsega kuidagi alahinnata. Teame Mikita kaudu nüüd, et lapsed toimivad täiskasvanutest enam mitmiktaju abil ja ei pea maailma huvitavaks tõlgendamiseks kõike käega katsuma ja oma riiulile muretsema. Kui mõni erialateadlane peaks nüüd väitma, et näiteks tajupsühholoogile või metafooriuurijale ei ole siin raamatus midagi uut, siis on ta kogu asjast ennast tõepoolest „mööda lugenud“. Kogu Mikita „projekt“, kui seda irooniliselt nii nimetada, on igasuguse projektipõhise ülespetsialiseerumise vastu. Erialateadused on suure osa elus liikuvast tarkusest enda lämmatavasse haardesse võtnud ja „Lingvistilise metsa“ üks peaülesandeid on hakata seda haaret lahti harutama.

Mihkel Kunnus oma käsitlusse valinud ühe aspekti Mikita teosest – ökoloogia ja jätkusuutliku elu probleemi. See on kahtlemata oluline osa Mikita raamatust. Aga just see punkt, kus algab arutlus tulevasest ökoloogilisest katastroofist ja selle üle elamisest, tundub minu jaoks kõige problemaatilisem. Asi ei ole ainult Kunnuse lähenemises, mis Mikita teose Kaupo Vippi raamatuga seob. Katastroofist hakkab kõnelema ka Mikita ise, raamatu lõpupoole, peatükis „Korilase tagasitulek“. See osa meeldibki mulle „Metsas“ kõige vähem. Mul on ka tõrge Kunnuse väljenduses esineva sõnapaariga „raamat täiskasvanutele“, mis käib selles tekstis küll Vippi „Globaalpohmeluse“ kohta. Kuid küsigem korraks, kas „Metsik lingvistika“ on vähem täiskasvanutele mõeldud? Või mitte just liiga Täis-kasvanutele? Asi ei ole ilmselt nii lihtne, et täiskasvanud teadvustavad tuleviku tumedust ja ülejäänud lapsemeelsed mitte. Katastroofi-juttudega on teadaolevalt üks suur probleem. Nimelt näib, et kõik on juba pikemat aega nõusolekul (selles lepiti kokku umbes 20. sajandi keskpaigas), et ökokatastroof tuleb ja ometi elavad ikkagi edasi nii, nagu seda kunagi ei juhtuks. Seda kummalist fakti peaks kindlasti arvesse võtma. Miks inimesed niimoodi elavad, või õigemini, kui hirm nii ratsionaalselt põhjendatud on, miks ikka tühikäigul edasi lastakse? Proovin sellele vastata seoses teise raamatuga, mis siin jutuks tuleb.

2009. aastal kirjutatud „Biotsentrism“ ilmus eesti keeles samuti sellel aastal. Autoritepaariks on neurobioloog Robert Lanza ja astrofüüsik Bob Berman. Praegu pole mu eesmärk anda raamatust täpset ülevaadet ega mingit ammendavat kriitikat, milleks mul ja ilmselt suuremal osal meist niikuinii haridus puudub, seega piirdun kiirülevaatega. Biotsentrism on metafüüsiline teooria meid ümbritseva maailma kohta. See asetab osakeste ja ruumi asemel teooria keskmesse elu ja teadvuse. Autorid on võtnud nõuks oma  alternatiivne maailmatõlgendus esitada kahel olulisimal põhjusel. Esiteks on nende jaoks selge (ja üks neist on professionaalne astrofüüsik, seega on ka tublimatel  meetodifetišeerijatel põhjust teda uskuda), et praegune jääb maailmaseletamisega lootusetult hätta. 96% universumist moodustab eksplitseerimatu tumeaine ja –energia ja suure paugu teooria kõlab ka juba lühidal järelemõtlemisel nagu keskmine muinasjutt. Teine oluline põhjus on, et selline maailmapilt on uskumiseks lihtsalt tohutult vilets ja tühine. See asetab suurima ja kõige kallima kogemuse, mis meil on ehk meie kogu elu ja eneseteadvuse täiesti tühisele kohale. Millekski, mis on ca 13. miljardi aasta jooksul juhuslike osakeste kokkupõrkel tekkinud. Tekkinud millest? Mittemillestki! Niisiis on biotsentrism teooria, mis perspektiivi maailmalt pisut vaatleja poole, objektilt subjekti poole nihutab. Lanza ja Berman tegelevad igiammuste filosoofiliste küsimustega, rõhuga tunnetusteoorial ja Kanti vaevanud noumenaalse ja fenomenaalse maailma küsimusega. Tegelikult polegi biotsentrism testimiseks valmis teooria, vaid pigem üks mõistlik mõtteraamistik, mida autorite arvates edasi võiks arendada. Selle sees saaks elusloodus rõhutatuma rolli vastavalt arvatavale bioloogiateaduse diktaadile 21. sajandil, mis väsinuma ja tavamõistusest lootusetult kaugenenud (ühemõõtmelised stringid; reaalsuse 8-12 dimensiooni jne) füüsika juhtrolli välja vahetaks.

Biotsentrismi seos „Lingvistilise metsaga“ on kandvam kui tähenduslik fakt, et tagakaanel oleva teaser-tutvustuse teosele on kirjutanud Valdur Mikita ise. Mõlemad teosed rikastavad mõtlemist muidu perifeeriasse jääva mõttemassiivi abil. Äkki on maailm ikka pisut keerulisem ja põnevam kui paistab? Ma ütleks et väga suure tõenäosusega. Pigem on meie einbildungskraft maru nõrgaks muutunud. Mis on aga suurim oht raamatu jaoks nagu „Biotsentrism“? Mitte kiire mahategemine teadlaste poolt, selle jaoks on see liiga muhedas dialoogivaimus kirja pandud, ja autor on ise liiga suur autoriteet teadusväljal. Eestis on selleks ohuks võimalus, et see jääbki tolmuma absoluutsesse perifeeriasse, kust ta pärineb. Millegipärast kardan ma, et kirjastaja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ei ärata haritlaste seas liigset vaimustust ja transpersonaalne teooria on samuti selgelt pärit psühholoogiateaduse perifeeriast. Jüri Allik vaevalt seda soovitaks, eksju. Aga tuletagem meelde, et just perifeeria tõlkimise potentsiaal meil tulebki taasavastada, nagu õpetab meile Mikita! Pealegi, ega biotsentrismi teooriagi päris tühja kohta ei kuku. Filosoofiast on biotsentrilisele mõtlemise metafüüsikale kindlasti lähedal Henri Bergson, eriti oma „Loova evolutsiooniga“ ja tema järglane Deleuze. Kuid ilmselt ka paras punt bioloogia ja ajuteaduste taustadega uuemaid tegijaid, kelle nimesid me veel  kuulnudki pole.

Naasen nüüd apokalüptiliste meeleolude juurde. Ei pea olema Nobeli teaduspreemia laureaat taipamaks, et meie maailmapilt (mida alati toetab olulisel määral teaduse autoriteet) mõjutab otseselt meie kultuuri ja tarbimisviise, kõiki elupraktikaid. See ei pruugi tegelikult praeguses hariduskliimas enam nii ilmne olla. Tehnologiseeruvatel kultuuridel on ikka vaimlis-kultuuriliste protsesside mõistmisega raskusi. Adekvaatne enesekirjeldus nõuab süvenemisaega. Humanitaarias on meid paljusid ilmselt hämmastanud rahutuks tegev nähtus, mille käigus paljudel erialadel hakati jälle kusagil 20. sajandi keskpaigas rääkima kõikvõimalike oluliste kultuuri osade lõpust. Daniel Bell tegi 1960. aastal otsa lahti ideoloogia lõpuga. Järgnesid: kunsti lõpp, teooria ja filosoofia lõpp, metafüüsika lõpp, inimese lõpp. Kui piltlikult väljenduda, siis heade kriitikute abil tulid vanad sõbrad küll vahepeal tagasi, aga üldine peomeeleolu oli lootusetult rikutud. Võtame siit keskse mõistena metafüüsika lõpu, sest sellega näivad ülejäänud loomulikuna ühte seotud olevat. Mul on niisiis halb uudis kõigile neile, kes seda usuvad. Jutt metafüüsika lõpust tähendab kõige enam seda, et üks teadusharu on võimsalt tehnologiseerunud ja haaranud laiema tegelikkuse üle teatud epistemoloogilise monopoli (ikka ja ainult praktiliste edusammude näol). Olgu vahele lisatud, et igasugu nn kultuurimonopolid kahvatuvad selle mõju kõrval. Seejärel, kui tehnoloogiale ümber orienteeritud teadusharu maailmamõistmispotentsiaal on ammendunud ja kõik kuulutavad paaniliselt sõnumit, et sellega on ammendunud ka maailm, mille üht osa (rõhutan: üht OSA) see teadusharu kirjeldada püüdis. Metafüüsika lõpeb siis, kui on olemas mingi omnifüüsika. Lanza ja Bermani raamatust näeme, et seda pole ega tule.

Äkki oleme nüüd katastroofi-küsimuse ees pisut targemana? Näib, et selleks valmistumises on ikkagi ka midagi ideoloogilist, mitte ainult ratsionaalset. Võib öelda, et mingisugusest „uuest maailmast“ ei lahuta meid mitte ainult õudne katastroof ja  regionaalpoliitilised meetmed, mis meil seda üle elada võimaldaksid, vaid ka see immateriaalne lünk kultuurilises teadvuses, mis tehnoloogilise hiliskapitalismi režiimi all mingisse varjusurma on jäetud. Lihtsaimalt: enne kui vana maailma kokku pakime, tuleks õppida uut armastama (või lacanlikku psühhoanalüüsi keeli: seda sama maailma tuleks õppida hoopis uutmoodi ihaldama). Niisiis rõhutan kogu selle kirjutisega lihtsat ja tegelikult üldarusaadavat tõsiasja, et ainult katastroofiks valmistumisest ei piisa. Veel enam, kui ainuüksi sellele keskendumine võib omakorda kaasa tuua tagajärgi, milleks me valmis ei ole. Loomulikult ei väida ma, et teaksin mingit retsepti, kuidas sellist olukorda leevendada. Oleks võimas, kui keegi ka sellisele metatasandile jõuaks, aga nii käib see elus harva. Määrav näib olevat pigem sammude õige suund, kui nende hulk, mida astuda tuleb. Kellegi poole, peale tarkade mõtlejate polegi nagu otseselt pöörduda. Üks selline on 1919 sündinud võrdlev religiooniuurija Huston Smith kes on kirjutanud maru ambitsioonika pealkirjaga teose „Beyond postmodern mind“. Seal tuleb ta lagedale lihtsa mõttega, et üks suurim viga lääne inimese mõistuses on kontrolli liigne laiendamine maailmale. Osalemise ja ühtsuse asemel looduse kontrollimises põhistuv mõtteviis saabki viia ainult ökoloogilise katastroofini. Meie ülesanne oleks ehk tajuda, et see pole veel see esmane katastroof, millega meil tegeleda tuleb. Kui see ei kõlaks nii banaalselt ja ära nämmutatult, siis oleme me end selle katastroofini kuidagi välja mõtelnud ja oleks tagumine aeg ümber või kõrvale pöörata. Nüüd on meil kaks eestikeelset raamatut rohkem, millest saab reaalselt õppida teistmoodi mõtlema. Nüüd tuleb ainult ülejäänud ka avastada. See ei ole muide vandlitornist lausutud abstrakstioon. Mõtelda saab ka maru tahkelt, tihkelt ja reaalselt, kui väga vaja. Mõelda nagu elu ise.

jätkusuutlik katastroof

"Nii pinnapealset inimest ei ole võimalik läbi näha."

lugedes Miloszit

„No just, tuleb surra.“

Czeslav Milosz mõtleb surmast ja kirjutab, et tema läheb ilmselt kunstnike põrgusse, nende hulka, kelle jaoks teose täiuslikkus on olnud eespool abikaasa, venna ja kaaskodanike kohustest.

Aga kas see tähendab siis, et Miloszi jaoks läheb hea abikaasa, vend või tubli töömees taevasse? Tundub igatahes nii. Kurvaks teeb loo see, et Abikaasa, vend ja tubli töömees ei pruugi

iseenda kohta muidugi üldse niimoodi arvata. Õigemini arvavad ainult samavõrra nagu mõni pisut enese vastu leebem sõnakunstnik arvaks, kes oma antud panusega siin ilmas rahulduks: „Olen teinud oma parima.“ 

Enesevihkamise määr ei sõltu kunagi ametist.

Igatahes kaunis näide 20. sajandi olemuse kohta, kui selle üle pisut järele mõelda. Põrgusse on võimalik sattuda kaht viisi, kas teiste või enda poolt sinna mõistetuna. Sest suurt Teist enam ei ole, kes seda meie eest teeks. Niisiis jääb meil üle jaguneda kaheks: teiste põrgusse arvajad ja enese põrgusse mõistjad.

Elagu!