lugedes Miloszit

„No just, tuleb surra.“

Czeslav Milosz mõtleb surmast ja kirjutab, et tema läheb ilmselt kunstnike põrgusse, nende hulka, kelle jaoks teose täiuslikkus on olnud eespool abikaasa, venna ja kaaskodanike kohustest.

Aga kas see tähendab siis, et Miloszi jaoks läheb hea abikaasa, vend või tubli töömees taevasse? Tundub igatahes nii. Kurvaks teeb loo see, et Abikaasa, vend ja tubli töömees ei pruugi

iseenda kohta muidugi üldse niimoodi arvata. Õigemini arvavad ainult samavõrra nagu mõni pisut enese vastu leebem sõnakunstnik arvaks, kes oma antud panusega siin ilmas rahulduks: „Olen teinud oma parima.“ 

Enesevihkamise määr ei sõltu kunagi ametist.

Igatahes kaunis näide 20. sajandi olemuse kohta, kui selle üle pisut järele mõelda. Põrgusse on võimalik sattuda kaht viisi, kas teiste või enda poolt sinna mõistetuna. Sest suurt Teist enam ei ole, kes seda meie eest teeks. Niisiis jääb meil üle jaguneda kaheks: teiste põrgusse arvajad ja enese põrgusse mõistjad.

Elagu!