Järgnevalt kaks omavahel kokku kuuluvat ilukirjanduslikku (või olmekirjanduslikku) pala. Kirjutatud kunagi 2015. aasta talvel. Žanriks on päevik või Mati Undi vaimus argimütoloogia.
*
**
***
**
*
Bussid. Terve oma elu olen tahtnud kirjutada bussisõidu
fenomenoloogiat. Kümnese või kolmeteistkümnesena ma seda muidugi nii ei oleks
nimetanud. Bussides on midagi, mis on tüüpiline meile kõigile. Meile on omane
midagi, mis on tüüpiline bussidele. Pelk vaimukus? Ei tea midagi, Sellistest kohmakas-poeetilistest
üldistustest ei ole pääsu kellelgi, kes julgeb teemal sarvist haarata; või
vähemalt inimesel, kes peab olude sunnil veetma terve ülejäänud õhtu bussis ja
on otsustanud asjade üle järele mõelda ja kõike seda kirjeldada. Isiklikud
asja- ja meeleolud tuleb hoida tagaplaanil, need tuleb võtta sulgudesse.
Alustan oma reisi jõhvist kella 17.35-se bussiga
Tallinnasse. Ja see fakt, selline reisikord on teatud mõttes eriline. Olen
bussis tegelikult vastu oma tahtmist. Tahtsin sõita Tartusse, aga oma
kärsitusest ja tähelepanematusest ei märganud, et viimases bussis on kohad juba
täis. Muide selle peale tahtjaid oli veel vähemalt viis, kellest kolm nooremat
inimest siiski ära mahtusid, ma ei hakanud trügima. Niisiis mõnes mõttes vale
bussi peal liigun nüüd Tallinna poole. See ei ole suur kriis, otseselt täna
õhtul ma kuhugi tormama ei pidanud, koolis on seminar alles homme. Aga sellest,
et sattusin vale bussi peale, algab see jutt, algab nagu juhuslike sattumuste
järgnevus, mis sünnitab kõik ülejäänu, nagu
klinamen.
Bussi peale astuda oli sellegipoolest hea tunne. Väljas
vedeleb lörtsine lobi, ilm on Jõhvis küll pehme, aga ikkagi tuuline. Bussis
põlevad tuled. Lause aeg on mõistagi olevik. Fenomenoloogillise kirjelduse aeg on
alati olevik. Aga ma kaldusin kõrvale, Tagasi tegelikku olevikku, tagasi bussi
(slogan: TAGASI BUSSIDESSE!). Kui istmete disaini juures on minimaalselt vaeva
nähtud kasvõi algelistegi värviliste kangastega, on buss õhtupoolikuti
sisevalgustuse mõjul värviline ja soe. Sellepärast ongi väga hea tunne õuest
bussi astuda, eriti kui on talv. Salongis domineerivad soojad värvid, mis
peegeldava ka inimeste nägudele. Üks tallinnasse. Seda ma ei taha. Oih,
vabandust. Jaa kolm tagasi. Aitäh. Pilk mööda istmeid taha otsa välja. Pead, silmad.
Üks tüdruk paremal hoiab raamatut. Üsna paks must köide. Mitmel inimesel tulevad
kõrvadest juhtmed, juhtmete otsas väikesed kompaktsed klapid. Kuhu istuda?
Ruumi justkui on. Mõlemil pool üksikud inimesed, pilgud pöörduvad ära. Kes mind
tahaks? Keda ma ei häiriks? Kes on ilus, kes on vastuvõetav, kes on pesnud,
kelle suu ei lõhna? Väga taha istuda ei taha, äkki hakkab paha. Siiamaani
mõnikord hakkab, sõiduhaigus tuleneb peamiselt muidugi sellest, et silma fookus
kõigub pidevalt, bussis pole hea lugeda. See on halb, sest loen üsna palju,
samas täna nagunii pime ja teatud erandi moodustav päev. (pimedas kotis pesu ja
sokkide vahel Akadeemia nr 11 2006, väljaprinditud a4-d paragrahvidega Husserli
„Phantasie und Bildbewusstseini“ inglisekeelsest tõlkest, raamat „Prantsuse
novell“, lugemispäevik, isiklik päevik, hambahari, tädi kaasa pandud kuivikud) Aga
tagasi valiku juurde: kuhu istuda. Bussi keskel brüneti kaunitari kõrval vaba
koht, panen koti maha, viskan jope üles ja istun. Olen liiga ettearvatav, liiga
palju kommenteerin mingi häälega oma valikut, selle evolutsioonipsühholoogilise
paroodiani ulatavat pinnapealsust. Pots, ma istun. Tere me ei ütle, aga pilke
vahetame; pilgud on okei, kui piisavalt kiiresti. Tal on muidugi telefon, mis
teeb kõike, mida minu potentsiaalne seltskond teeks, paremini ja tõhusamalt. Ta
puudutab seda laisalt sõrmega. E-rootika. Istmed on kitsad ja üritan
küünarnukki mitte tüdrukule ribidesse suruda; pagana trenn, õlad on valel ajal
laienema hakanud. Pool tagumikku jääb üle istme ääre. Läpakas ei mahu sülle
ära. Korraks tekib paanika: äkki ta loeb seda kõike ja arvab, et ma olen mingi
imelik? Tunneb reaalset huvi mu tegevuse vastu? Vaevalt. Kas mind saaks kuidagi
juriidiliselt süüdistada? Vist mitte. Samas ikka oleks piinlik ja paha kui ta
midagi valesti aru saaks. On ta venelanna? Tõenäoline, kuid üldse mitte kindel.
See jääb otsustamatuks ja jumal sellega. Meid huvitab mõnes mõttes ikkagi
bussireis kui niisugune. Kõik need aastad, kõik need korrad; kui vahtida ainult
istmeid hakkavad istmed segunema mälestustega. Väsimus tuleb, kael jääb
kangeks; see on paratamatu kui võtta ette kirjutamiseksperiment bussis. Ei saa,
pean puhkama.
Selgus, et mu pingikaaslane oligi venelanna, kuna kuulsin
teda vahepeal telefoniga rääkimas. Enne Tallinna bussijaama jõudmist palus ta
aga mul üsna selges eesti keeles aidata ülevalt pagasiruumist oma sülearvuti
alla võtta. Naeratasin, ütlesin Mhmh! ja tegin seda. Meie igapäevane maksimum.
Aga pärast väikest einevõtmist tallinna bussijaamas jätkub
mu algselt soovimatu bussisaaga. Kell on 20.30 ja olen ümber istunud Tartu
bussi peale, mis kuulub uuele firmale superbus. Siin on õhkkond hoopis teine.
Kaks korrust, palju-palju istekohti. Võtan koha sisse teisel korrusel. Istmed
on punased, buss on väljastpoolt äratuntavalt Londoni double-deckerite eeskujul
disainitud. Reisijate hulgas palju välismaalasi, mõned britid, mõned asiaadi
näojoontega neiud. Üks noormees on tuttav Vanemuise balletitrupist. Reis
Tartusse algab. Aga pimedas bussis ei olegi enam palju, mida kirjeldada. Seega
tasub riskida mõelda asjadest nii, nagu nad on üldiselt.
Sõitmise ajal aknast välja vaatamine ja kirjutamine – see on
põhiline. Mikita „Lingvistilisest metsast“ mõjusid kõige sugestiivsemalt just
jutud bussi- ja jalgrattasõidu dünaamikast. Parallaksi-efekt: lähiümbrus ja
taust liiguvad erineva kiirusega, see loob perspektiivi, rikastab ja
stimuleerib taju. Perspektiiv, erinevad paralleelselt, kuid erineva kiirusega
kulgevad tasandid: see on ka kogu intellektuaalse elu aluseks. Kuidas oleks
võimalik mingeid üldistusi teha, kui puudub võrdlev perspektiiv, kuidas julgeda
üldistada, kui pole sõidetud bussiga, võimalusel erinevat sorti bussidega?
Mõte Tartust, umbes kuu aja tagant (tuli pähe eedeni konsumi
eest läbi kõndides): bussijuhtidel on epistemoloogiliselt priviligeeritud
juurdepääs tegelikkusele, st tegelikkusele kui ühiskondlikule totaalsusele (vt G.Lukacsi
„Ajalugu ja klassiteadvus“). Bussijuhti on võimatu mingi oma sitaga üllatada,
ta on põhimõtteliselt kõike näinud. See käib eelkõige linnaliini busside
juhtide kohta. Möönan muidugi, et sellisena on see väide liialdatud, aga kutsub
siiski hüpoteesina end kaaluma. Kui mina sõidan bussis harva ja see on
igapäevase taju suhtes väike sündmus, siis bussijuhil möödub suur osa päevast
roolis. Ta näeb koguaeg, kuidas linn elab. Linn kui niisugune, mis tavalise
inimese jaoks kunagi „korraga kohal“ ei ole. Paraku on vahepeal kätte jõudnud
öö. Kottpimedast maastikust ei ole võimalik just palju huvitavat kirjutada ja
seega lõpetan oma lühikese aruande. Vajun oma pleieri ja kõrvaklappidega muusika
ja muu sumina unisesse hämasse.
*
Linnaliinid. Tartu. (1)
Busside ajalugu –tartus jaguneb minu jaoks ähmaselt kahte
suurde epohhi, mille vahel laiutab minu jaoks segane kuristik. Esiteks
eelajalugu, mil sõitsid kollased Ikarused. Nende busside interjööri kohta
peaaegu puuduvad mälestused. Jääb ainult kollane värv, tulbakujulised tagatuled
ja hingemattev diislilehk. Sellele järgneb tükk segast ajalugu, mil Ikarused
välja vahetati, aga mis ei paku konkreetseid mälestusi. Sest praeguses, kestvas
olevikus sõidavad juba ca 5 aastat tartus punased bussid, millest osa teevad
seda gaasijõul; ja mis on ennast linnapildis omnipresentselt kehtestanud.
Siiski, vahepealsed bussid, mida võiks nimetada nullindate laineks, olid
ilmselt tootjalt Scania.
Nii, astun kella 14.38 ajal ilusal pühapäeval Pauluse
peatusest bussi number 5 peale, suunaga annelinna poole. Istuna taha istmele,
kõige taha. Seal ümber istub palju lapsi, võibolla ühe pere oma, vähemalt ema
näib kaasas olevat. Pruunid, võibolla armeenia või kirgiisi kandist pärinevad
rõõmsad näod. Noh, pole ime ka, pühapäev ja päike paistab. Kaubamaja juurest
tuleb rahvast peale. Sirge seljaga noorem mees, kaelas värviline sall; natuke
kulunud rohelise jopega vanamees, kootud ideaalselt istuva valge mütsiga daam.
Kesklinnas on pisut tüütu olla, ka bussi sees viibides. Tasku igavad seinad
hiiglaslike reklaamplakatitega. Poiss mu kõrval nämmutab midagi batmanist ja
supermanist. Liikudes katlamaja poole muutub asi muidugi paremaks. Praegu on
aeg, kus kogu maa on kaetud pruunikas-rohelise, kas külmunud või lödi kamaraga
ja muru ei kasva veel, õieti midagi ei kasva ega õitse veel. Samas on see
tonaalsus väga rahustav, olen seda alati arvanud. Aga nüüd: tagasi bussi! Sõit
läheb üle viadukti, sest tegemist on bussiga nr 5 ja see peab jõudma kivilinna
ja kuhu-kõik-veel. Tundub, et kogu punt tahabk kuhugi sinna kanti minna, sest
vahepeal pole kedagi eriti maha läinud. Annelinn on aeglaselt hakanud muutuma.
Tõsi, väga aeglaselt. See seisneb eelkõige soojustamistes ja fassaaditöödes,
mida eriti kalda tee äärsete majade peal on korda saadetud, selle käigus on
paljud neist hoonetest muutunud palju ilusmaks-värvilisemaks. Mina ei ole oma
südames kunagi annelinnale käega löönud. See polekski nagu kuidagi mõeldav.
Pikk, hoolitsetud Noor mees on hakanud rääkima vanemaga.
Järgmises lähevad mõlemad maha. Kas nad tutvusid bussis? Tundub nii, sellisel
juhul oli tegemist ühega neist spontaansetest vestlustest võõraga, mida ikka
vahel ette tuleb. Ring toob meid nüüd mööda kaunase puiesteed tagasi. Imelik on
sellist tänavat puiesteeks nimetada, puhas nominalism. Aga me liigume veel
kaugemale, mõisavahe suunas. Eemale kodust, milleks on mõtteliselt pauluse
peatus, hubane kesklinna-vaksali huud. Mõisavahe tänavaga on see huvitav asi,
et selle ühiselamute akende vaade avaneb linna servale, puhtalt sellele, mida
rahvakeel kutsub võssiks. Ärkad, vaatad aknast välja ja näed eikellegimaad.
Wake up and smell the apocalypse! Või äkki lihtsalt rahustav vaade üle laia
välja.
Lõpp-peatus? Kas magasin selle maha? Vist küll, buss keerab
juba oma parklasse, suurte parikimisjoonte vahele, üks tüdruk on minuga veel
bussi jäänud. Bussijuht suretab mootori välja, pöörab ümber ja mühatab: „Mh,
teile lõpp-peatus ei tähenda midagi vä?“ Hoian parem vastuväited enda teada ja
väljun. Paar hetke nõutut passimist peatuses ja sama buss keerab uuesti
peatusest välja. Teise, ilmselt vähem halvas tujus bussijuhiga. Nr 3 alustab
uut ringi, nüüd suunaga Kannikese. Aga palav, väga palav on bussis ja mina olen
valesti riides, ei tea, kas enam kaua jõuan siin istuda, äkki lähen varema
maha. Otsus tehtud, väljun turu juures peatuses ja kõnnin koju. Sellega aga ei
ole veel tartu busside kohta midagi öeldud, riivatud on vaid pinda.
57.jpg)
