Üldist juttu poliitikast

Lugesin jälle OWS'i kohta ja mõlgutasin mõtteid. Palju räägitakse viimasel ajal poliitikast. Nii meil Eestis oma pisiskandaalide kontekstis kui laia maailma majandusprobleemide kontekstis. Räägitakse ka seoses kunsti ja esteetikaga, ka teatriga. On selge nähe ajavaimus, et poliitika on tõusmas üleüldiseks, kõiki puudutavaks oluliseks küsimuseks. Marek Tamm kirjutab poliitikast väljumisest kui probleemist, OWS'i inimesed avaldavad siin oma deklaratsiooni. Oleks veel kümneid linke panna üsna huvitavatest artiklitest, mis rahva seas ringlevad.

Aga just nende kahe lingitud teksti lugemine tõukab vägisi kirjutama. Kõige filosoofilisemal tasandil küsimustest. Slavoj Žižek kirjutab muide, et tänapäeval on filosoofia vastupidiselt üldlevinud arusaamadele saamas inimeste igapäeva elu oluliseks osaks, suuresti sellepärast, et argielus tuleb teha olulisi (ka poliitilisi?) otsuseid, mis on seotud kõige fundamentaalsemate küsimustega. Võtkem kas või need samad Occupy inimesed. Näiliselt ratsionaalsete argumentidega tehakse neile selgeks, et protest on viljatu, nad raiskavad aega, mõni m...n ütleb ehk isegi - kõige juhmimat ja ülbemat argumenti kasutades - et nad õõnestavad mingit üldist "julgeolekut". Jah, see on kuidagi eriti emotsionaalselt raske pauk, mida seedida - et enese õiguste eest seismist tõlgendatakse kui ohtu julgeolekule. Tõsi, nii ütles ka Jürgen Ligi õpetajate protesti kohta. Vaat kus õõnestajad välja tulnud!

Aga kriitika kommunikeerimise probleem üldse. Kuidas üldse midagi avalikus sfääris kritiseerida, et seda kuidagi arvesse võetaks? Või ongi lugu nii, et täielik seisuolukord on kuidagi tänapäevasele poliitilisele konstellatsioonile nii paratamatult omane, et tulebki 10 aastat nö "ära oodata", et mingi nihe toimuks? Et vaatad uudiseid nagu (halba) teatrit, poliitiline elu seisneb mingites rituaalsetes kooskäimistes, jahutakse midagi mingisugustest numbritest, keegi täpselt aru ei saa, miks üldse kokku tuldud on. Kogu värk käiks ju tühikäigul edasi ka ilma nende istungite ja infotundideta.

Ja siis see asi, mis puudutab teatud valdkonna, ntks biopoliitika või migratsiooni politiseerumist või depolitiseerumist. Just need viimased mõisted. Mis juhtub, kui järsku üks või teine asi depolitiseerida? Kui suur on "õnnetus", mis juhtub näiteks siis, kui me kõigist sündivuse ja rände probleemidest poliitikas enam ei räägiks ja need asjad lihtsalt inimeste teha jätaksime? Poliitikas nagu psüühikas valitseb ilmselt suur hulk teadvustamata hirme, mis täiesti irratsionaalselt võimalikke arenguid pärsivad. Palju paranoiat.

cerebral cortex

Kas keegi ikkagi teab, mis juhtus Tiigi tänavaga? Või kui kaua see niimoodi on juba olnud. Nimelt, paarisarve kandvate majadega tänavapoolel lähevad numbrid niimoodi: 6, 8, 10, 12, 14 (Tiigi ühiselamu), 76, 78, 80. Nii, stopp. Möödusin juba olulisest kohast: 14, 76? Tõepoolest, nii see on. Tiigi tänavalt on kadunud täpselt 30, ma rõhutan mitte kuus ega kümme, vaid kolmkümmend maja.


Tulnukad, valitsuse vandenõu, illuminaadid?

--
Head jaani!

-
p.s: lõpetamine on 29. juuni kell 13. Kingiks tahaks kas raha, tarka raamatut või säärekaitsmeid, mul on peened sääred muide, et valida teaksite.

kallis, sa muudkui üritasid minust üle sõita, hiiglasliku kallur-autoga. aga mina jäin muudkui ellu. ja siis me suudlesime. kas pole see mitte ilus mudel päeva alustuseks, üleüldse millegi alustamiseks?

rahuldus

Kool on läbi saanud. Kaitsesin töö ja sain selle A. Paljud inimesed olid viimasel pingelisel ajal (varem muidugi ka) toredad ja igatpidi toeks, neile tahaks aitäh öelda. Aga eks suurima pingutuse tegin muidugi ise, ka parasjagu riskides. Ei saa just öelda, et juhendamisprotsess väga tihe oleks olnud. Aga see selleks. Olen rahul. Mitte et see rahulolu just üleliia läbiv ja püsiv oleks.

Praegu olen üksinda kodus ja hakkan vaatama filmi "Wild at heart", hiljem ehk ka "Rabbits", mis on muide ka youtube'is üleval. Režissöör teadagi kes. Youtube'ist leidsin Lynchiga ka täitsa toreda intervjuu, Cannes'i filmifestivalilt. "Mulholland drive" sai seal auhinna. Selline pressikonverentsi taoline intervjuu koos kõigi filmi olulisemate tegijatega. Igatahes Lynch räägib seal hästi sümpaatselt ja siiralt, näitlejatel on tema seltskonnas meeldiv, nad kiidavad ta loovat suhtumist ja suhtlemisoskust. Täna tuli ka mõte, et Lynchi filme vaadates olengi tegelikult õppinud, mida tähendab filmi puhul vorm või kunstiline tervik üldse. Kõik varasem oli ikka selline loo-põhine, et mis ja kuidas lugu lõpeb.

Loen taas Jüri Ehlvesti. Seekord "Rahuldust". See läheb raskemini kui kõik eelmised, mingi hetk viskasin käest, läks kuidagi liiga segaseks ja mitte enam heas mõttes. Üllatusega lugesin kusagilt vikist vist, et see kvalifitseerub romaani alla. Noh, eks see vikipeedia tase on muidugi teada. Aga siiski, sellisel juhul ma vist lõpuni ei jõua pingutada seda.

Ega ma praegu muud väga ei teegi, peale lugemise ja filmide vaatamise. Kool läbi ja töö samamoodi. Ees on suvi, millel on potentsiaali olla huvitav ja elustav.