Üldist juttu poliitikast

Lugesin jälle OWS'i kohta ja mõlgutasin mõtteid. Palju räägitakse viimasel ajal poliitikast. Nii meil Eestis oma pisiskandaalide kontekstis kui laia maailma majandusprobleemide kontekstis. Räägitakse ka seoses kunsti ja esteetikaga, ka teatriga. On selge nähe ajavaimus, et poliitika on tõusmas üleüldiseks, kõiki puudutavaks oluliseks küsimuseks. Marek Tamm kirjutab poliitikast väljumisest kui probleemist, OWS'i inimesed avaldavad siin oma deklaratsiooni. Oleks veel kümneid linke panna üsna huvitavatest artiklitest, mis rahva seas ringlevad.

Aga just nende kahe lingitud teksti lugemine tõukab vägisi kirjutama. Kõige filosoofilisemal tasandil küsimustest. Slavoj Žižek kirjutab muide, et tänapäeval on filosoofia vastupidiselt üldlevinud arusaamadele saamas inimeste igapäeva elu oluliseks osaks, suuresti sellepärast, et argielus tuleb teha olulisi (ka poliitilisi?) otsuseid, mis on seotud kõige fundamentaalsemate küsimustega. Võtkem kas või need samad Occupy inimesed. Näiliselt ratsionaalsete argumentidega tehakse neile selgeks, et protest on viljatu, nad raiskavad aega, mõni m...n ütleb ehk isegi - kõige juhmimat ja ülbemat argumenti kasutades - et nad õõnestavad mingit üldist "julgeolekut". Jah, see on kuidagi eriti emotsionaalselt raske pauk, mida seedida - et enese õiguste eest seismist tõlgendatakse kui ohtu julgeolekule. Tõsi, nii ütles ka Jürgen Ligi õpetajate protesti kohta. Vaat kus õõnestajad välja tulnud!

Aga kriitika kommunikeerimise probleem üldse. Kuidas üldse midagi avalikus sfääris kritiseerida, et seda kuidagi arvesse võetaks? Või ongi lugu nii, et täielik seisuolukord on kuidagi tänapäevasele poliitilisele konstellatsioonile nii paratamatult omane, et tulebki 10 aastat nö "ära oodata", et mingi nihe toimuks? Et vaatad uudiseid nagu (halba) teatrit, poliitiline elu seisneb mingites rituaalsetes kooskäimistes, jahutakse midagi mingisugustest numbritest, keegi täpselt aru ei saa, miks üldse kokku tuldud on. Kogu värk käiks ju tühikäigul edasi ka ilma nende istungite ja infotundideta.

Ja siis see asi, mis puudutab teatud valdkonna, ntks biopoliitika või migratsiooni politiseerumist või depolitiseerumist. Just need viimased mõisted. Mis juhtub, kui järsku üks või teine asi depolitiseerida? Kui suur on "õnnetus", mis juhtub näiteks siis, kui me kõigist sündivuse ja rände probleemidest poliitikas enam ei räägiks ja need asjad lihtsalt inimeste teha jätaksime? Poliitikas nagu psüühikas valitseb ilmselt suur hulk teadvustamata hirme, mis täiesti irratsionaalselt võimalikke arenguid pärsivad. Palju paranoiat.