See aprilliõhk koputas mulle õlale nagu oleks ma terve talve, ehk siiamaani, maganud ja alles nüüd koos kõige risuga esimest korda pead lume alt välja ajanud. Mis siis, et terve talv olin samamoodi proovinud elada ja olla nagu alati, vahepeal isegi üsna produktiivselt. Ja nagu muuseas läbis see perspektiivinihe kõiki mõtteid, mis minusugusel hommikusel jalutuskäigul horisondil on. Sealjuures jäädes üsnagi passiivseks, aga vägagi läbivalgustavaks. Võta nüüd kinni, mida sellise tundega peale hakata.