Nii mõnigi ilmselt mõtleb vahel, mis tuleb pärast seda lõppevat (või juba lõppenud) ajastut, mida õhtumaade kultuurilugu modernismi-järgsuseks nimetab. See pole huvitav mitte üksnes selgelt intellektuaalsete suunitlusega inimeste jaoks, vaid kindlasti palju rohkematele, kuna seostub otseselt paljude protsessidega, millega me igapäevaselt seotud oleme. Nende igapäevaste ja ühiskondlike ilmingute kohta ei julge ma hetkel midagi kosta.
Mis puutub aga kirjandusse-filmindusse, peaks teoreetilisi artikleid selle kohta juba siin-seal leiduma, nagu see Raoul Eshelmanni oma siin. Soovitan seda vähemalt kõigile ülikoolis õppijatele, tegelikult aga kõigile.
Aga kirjutama hakkasin seda juttu hoopis ühe autori pärast, keda selles artiklis paar korda mainitakse - Viktor Pelevin. Ei taha liialt kiita, olen ainult üht raamatut lugenud ("Sinine latern"), aga midagi väga lihtsat ja samas tähtsat imbuks läbi nende lugude minuni. Pelevini jutud on nagu kutsuv käeviibe teiseltpoolt vohavat künismi, irooniat ja tähendusetust, mille asemele kee
gi midagi pakkuda ei oska. Nagu räägiks hea sõbraga, kelle lohutavaid sõnu uskuda tahaks. Ja kae imelugu, üks 2009. aasta artikkel teatas, et Pelevin olla kõige mõjukamaid kaasaegseid intellektuaale Venemaal. Kui see fakt meile lootust ei anna, mis siis veel !?
Siinkohal paar lauset jutust "Lapsepõlve ontoloogia".
"Esemed ei muutu, kuid miski kaob, seni kuni sa sirgud. Tegelikult kaotad selle millegi sina ise, möödud iga päev pöördumatult kõige tähtsamast, lendad kuhugi allapoole - ning peatuda, lakata aeglaselt langemast olematusse ei ole võimalik, võib üksnes valida sõnu, kirjeldades sinu endaga toimuvat/.../see, mida sa pikki aastaid iga päev näed, muutub aegamisi mälestusmärgiks sinule endale - sellisele, milline sa kunagi olid -, sest see kannab endal jälge juba peaaegu kadunud inimese tunnetest, kes ilmub sinus välja mõneks hetkeks, kui sa näed sedasama, mida kunagi nägi tema."
Soovitan väga soojalt.
Sunday, March 27, 2011
milline on meie järgsuse-järgsus
Posted by Indrek at 5:41 AM
Labels: lenduvad mõtted, raamat
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
57.jpg)
6 comments:
Eshelmanni peale olen ka ise sattunud (mingi jupp ta tekstist avaldati ka mingis Vikerkaare numbris) ja pean tunnistama, et esmamulje oli üsna positiivne, ka lohutav. Toda post-post...(sh ilmselt ja Uussiiruslased jmt) juttu on ka mõned teised vennad ajanud nt Eric Gans (kellel on samuti eesti keeles mingid fragmendid ilmud) ja Alan Kirby, kelle jutt mõjub vastuoksa väga lohutult. Ma ei tea, kas oled ka teda lugema juhtunud? - paar artiklit on nt siin:
http://www.philosophynow.org/issue58/The_Death_of_Postmodernism_And_Beyond
http://www.timeshighereducation.co.uk/story.asp?storycode=411731
Mina jõudsin igatahes tolle performatismiga Merilaiu tagahoovi st kõneaktiteooriani (üksnes kui mõelda Merika "Pragmapoeetika" peale).
Kunagi tundus mulle (just nimelt tundus!) too lingvistiline suund üsna ulmeline, ent nüüdseks on eelarvamused kadunud. Mis ma siin keerutan - performatismi juured ongi ju seal ( vähemalt nii palju kui mina oiman :). Mul on muuseas paar päris head e-artiklikogumikku, kus sees kõik teemaga seotud suurmeste tööd. Kui huvitab, võin sulle saata. Hea kraam.
Kas postmodernism on tõepoolest omadega kutu või oleme tas perset pidi lõksus ja nood "post-post" jutud on üksnes selle fakti kinnitajaks, mine võta kinni.
Hehh, räägin postmodist nagu mõnest rahvaluulelisest pahalasest või nagu metshaldjast, kes meid "ära teinud" on.
Aga üldiselt on rõõm kuulda, et pole ses asjas üksi. Olen ka ise vohava iroonitsemise üle pead murdnud, millega käib kaasas eriline teatraalsus - "mina" on nende eesriiete tagant üsna raske tunnetada. Nojah, mina ongi killud, mis üksnes hetkiti vilksatavad.
aga siit justkui aimduks mingisugust sorti metafüüsiline ihalus, ihalu tähistaja järgi, mis poleks (vastupidiselt postmodidele) ujuv. Millest me räägime? Taoline olukord ilmestab hästi kõikide nende fengshui jms kraami populaarsust.
Ei taha sellega midagi halvasti öelda, aga Krulli Osho tõlked panid mind selle üle veel sügamalt mõtlema.
Krulli hiline luule (ütleme, et alates kogust "Talv"; aga eriti need viimased Vikerkaares ilmunud tekstid) on mu meelest palju mõnusam lugemine (ja ma loen sealt välja mingisugust pööret; "kas see Osho asi on tal mingi nali", mõtlesin esimest korda:).
Luuletajatest, tõesti, on ta üks parimate seas kui mitte parim. Ja ka selle luulekeele pööre on seostatav uute teooriate ja taustatekstide muutusega, pöördega rahvaluule poole - mis positivsimi ma siin üles keerutan. Väiksed detektiivi-mängud eksole.
Küll nüüd sattus hoogu:)
Kuule sinu kavandist ma Eshelmani kirjutise avastasingi!
Huvitav selle kirjutise juures on see, et see kuulutab lisaks pomo lõpule ka teooriate surma üldisemalt. Aga karta on, et selline asi ikka üleöö ei juhtu.
See, kas ja kuipalju me pomos lõksus oleme, selgub ilmselt tulevikus, kui osatakse seda ajastut distantsilt kommenteerida...
Aga mis lohutusse ja usku puutub, siis eks see ole ikkagi igaühe oma hoiaku teha, seda ei saa ükski -ism inimestele ette dikteerida.
cheers!
Ja et ikka üle võlli ajada, siis kas sulle Krulli artikkel "Mõista, mõista, mis see on?
Eksplitsiitsus ja implitsiitsus" on silma jäänud? See haagib ennast teema külge päris hästi.
vt http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5167
kas ma tohin ka midagi soovitada? Seoses Peleviniga. Mine teatrisse. Ja too mulle ka! : )
http://www.facebook.com/home.php#!/KollaneNool
Ma lisaks ka ühe natuke naljatleva lingi, teil siin nii põnev jutuajamine käimas :) http://rumandmonkey.com/articles/59/
Post a Comment