Ripley, Ellen Ripley

Usun, et ma pole ainus, kellele meeldib vahepeal kunagi lapsena nähtud õudukaid uuesti vaadata. Tavaliselt nad ei mõju enam nii võimsalt, süda ei hakka puperdama ja jälestuski pole enam nii võimas. Aga nagu selgus eile, võib säilida tugev emotsionaalne poolehoid kangelasele.

Nagu arvata võib, vaatasin "Aliensi". Võib küsida miks, ja seda ei teadnud ma isegi alguses. Peategelane on ju, teadagi, meie atraktiivne sõber, pildil profiilis:




Aga siis ma taipasin õiget põhjust - leitnant Ripley (oli ta ikka leitnant?). Sigourney Weaveri poolt kehastatud vapper kosmosesõdur ärkab pärast 57 aastast hüperuinakut, et üsna pea avastada, et juba jälle tuleb tal nende jõletistega rinda pista. Ning võimsad relvad ja bravuurikas crew ei aita, ikka notitakse peaaegu kõik maha, sest meie ülalkujutatud sõber, nagu arvata, ei hiilga just diplomaatilisuse ja humaansusega, kui vägisi eufemiseerida.

Aga jah, Ripley. Ta on lahe. Ta meeldib ilmselt sama paljudele naistele, kui meestele, vähemalt peaks. Sest ta väärtushinnangud on paigas, ta notib jõletisi kümnete kaupa ja näeb kaaslasi suremas, ilma ise kalestumata. Ta on jõuline ja asjalikum kui enamus meestegelasi. Sellele kõige tropimale kutile vastandub ta ikka eriti võimsalt. Ja nagu sellest oleks veel vähe - rahulikemal hetkedel paljastab ta mõnikord oma naiseliku külje ja naeratab - ning mida me näeme? Lisaks kõigele eelnevale on ta ka eriti ilus, lausa magneetiliselt atraktiivne. Kuna neid leebemaid kohti on eriti vähe, näitab see näitleja oskusi, kui ta nende jooksul sellist külge suudab näidata. No eks see on ilmselt mingi minu kiiks ka, ja pole seal nii erilist midagi; projitseerin siin ilmselt mingeid psüühilisi kontente välismaailma objektidele, aga sellegipoolest.


Selline väike flashback aegadesse, kui sci-fi filmid täiega mõjusid. Tekib vahel vajadus neid madina-filme üle kaeda ja kogeda, et neist on ikka üle kasvatud, aga Ripley jääb, ta on lahe :)


P.S
(Palju õnne 1. sünnipäevaks, umbluu-blogi!)