Ei teagi, kuidas pealkirjastada. Nimetan selle lühikokkuvõtteks enda praegusest teooriast teatud sotsiaalsete praktikate kohta. Kui jõuad mõne kurjema kohani, ära ehmu, ilmselt tahan lõpuks ikka midagi normaalset öelda :)
Pilt ei haaku jutuga küll ideaalselt, aga pisut siiski. Pole lihtsalt ammu pannud ühtki pilti. Ja kunsti hindava inimesena usun metafooride jõudu.

Ei mingit eelmängu, kohe asja juurde.
Anarhistlikumat, leebelt vasakpoolsemat, looduslähedast, sallivamat eluviisi propageeriv jutt on rumal, sama rumal nagu kõik teised jutud (eriti aga kõikvõimalik pseudo-spirituaalne, new-age-tüüpi lurr, kõik need import-krišna-višnu-sektid jne.). Aga seda öeldes annan ma endale aru, et see, mida see jutt öelda tahab, on võibolla täiesti õige. Nimelt tundub, et praegusel ajal peab meeletult pingutama, et öelda (kirjutada) midagi, mis poleks rumal. Kui sellegipoolest üritada, siis jutu keerulisuse kasvades väheneb küll rumalus, aga suureneb elukaugus ja selle tõttu võõristus (ood-oot, kas siis ikkagi väheneb rumalus?).

Mida ma sellega öelda tahan? Põhimõtteliselt seletada seda tunnet, mis tekib näiteks telekat vaadates, kui vaidlevad mingid inimesed asjade üle, milles nad ilmselt on ühel nõul, aga kasutavad erinevaid mõistetesüsteeme vms. Sest neid mõistetesüsteeme ja -kihte on tõepoolest palju. Ja see on väsitav. Ma ei taha öelda, et inimesed peaksid loobuma oma mõtete avaldamisest erinevates netikeskkondades või paberikandjatel. Aga nad võiksid oma sõnumit hoolega kaaluda, see on ikkagi jupp teksti, mille sa maailma saadad, seda loeb võibolla mõni rumalam ja äkki usub ka.

Õnneks on võimalik ja üldse mitte kaelamurdev TEHA asju, mis pole rumalad. Elada tervislikult, kasvatada oma lapsi nii, et neist ei kasva totaalsed m...inahad, rajada inimlikel väärtustel põhinevaid suhetevõrgustikke. Seda võimalust võiks inimesed ka rohkem ära kasutada. Neid, kes midagi mitte-rumalat rääkida (kirjutada) oskavad, on niikuinii alati vähe. Seda enam peaks peaks alustuseks suunama energia olulise ja väärtusliku eraldamiseks suurest infomassiivist. Ma ei ütle, et peaks vähem lugema erinevaid väljaandeid. Aga vaatama alustuseks kasvõi 90% vähem televiisorit. Viimasel ajal panen tähele, et mitmed lahedad inimesed tunnistavad, et ei vaata peaaegu üldse. Lugemisega on nii, et selles võiks domineerida kvaliteet, loetuga suhestumine aga seda ei saa loomulikult kuidagi määratleda. Aga miks mitte usaldada siinkohal intuitsiooni? See on ilmselt kõigil olemas, kahjuks ühiskonna mõjul tugevalt taandarenenud nagu ka kriitikameel. Olen umbusklik inimeste suhtes, kes uhkustavad sellega, kui palju raamatuid nad viimasel ajal neelanud on. Raamat on kellegi tükk tööd, mõnikord aastakümnete pikkust, mida see ütleb minu kohta, kui ma selle lihtsalt alla neelan, välja s...n ja ritta panen?

Jälle muutusin obstsöönseks ja jutlustavaks, see on nagu paha haigus, mis kirjutamisstiiliga kaasas käib ja millest kuidagi lahti ei saa. See tekitab samasugust efekti, nagu need tekstid, millele alguses vihjasin. Et no on nagu õigus, aga mida sa niimoodi mulised, tee parem midagi.