ja päevad kaovad

Siin veel üks trummi-bassi laul. High contrastilt, üsna vana juba ja ilmselt selle žanri kuulajate jaoks tuntud.

Kuu-paar tagasi postitasin ühe london elektricity hittloo ja iseloomustasin seda nii hästi, kui oskasin. Lisan tagantjärele ühe kõige olulisema tunnuse - see LE lugu (vt. paar postitust tagasi) iseloomustab kõige enam just piiritu naiivsus. Kohe vägisi kisub ütlema, et see on selgelt rikka keskklassi lugu, tõeline heaoluühiskonna soe tuulepuhang. Seda kõike juhul, kui uskuda, et muusika võiks nii palju kui võimalik sotsiaalse tegelikkuse reflekteerimisega tegeleda, et ta ikka enam-vähem siiras oleks.


See aga siin - high contrasti lugu days go by - on omal moel LE-i loo täielik antipood. See on üks süngemaid ja tõsisemaid dnb viise, mida tean. Ei midagi efektset, mõjub ta põhiliselt oma lihtsuses. Monotoonne, ühesugune rütm ja mis peamine - pidevalt korduv ja ka ainus repliik: and the days go by... Nagu vaataks mitu tundi kiir-luubis mingi tööstusliku linnaosa argipäevi, kuidas autod ette sõidavad iga hommik, inimesed sagivad, pimedaks läheb ja autod jälle ära sõidavad. Ja nii päevast päeva, s.t. vaataja jaoks muidugi paar minutit.

Kuulasin seda laulu millegipärast üsna palju esimesel aastal, kui hommikustesse loengutesse kõndisin. Pea täis masendust, segadust ja enda poolt tekitatud hingelisi probleeme a la armupiinad valede inimeste suhtes või võimetus enda elu tõsiselt võtta. Ja see trööstitu aura on sellele loole küll hästi külge jäänud.

Nii et valik:
Kas lummav, kuid masendavalt naiivne"ilus linn ja värske hommikuõhk" või masendav aga kuidagi ausam "päevad kaovad.."?

Õnneks on küllalt teisi alternatiive.