built-in crap-detector

Nuputan ilmselt ühe kõige nõudlikuma ja keerulisema essee kallal, mida olen endale "kaela tõmmanud". Sisuks haridus ja selle eesmärgid, infoajastu probleemide kontekstis. Pealkiri pole üldse kindel veel.

Aga muuhulgas tulevad pähe sellised ideed:

Oletame, et on olemas mingisugune vana-euroopalik preisi vormis-distsipliinis ja kreeka-rooma-kristlus-teadus paradigmas haridus, mis muuhulgas tähendab suurt päheõppimist ja autoriteetide usaldamist. Sellist asja oleme kõik koolides saanud, see on mingisugune standard, mis vananeb ja mida alates umbes 20.saj. keskpaigast julgelt kritiseeritakse-dekonstrueeritakse. Sellel on tundub olevat tõsiseid vigu ja tahetakse midagi muud selle asemele. Näiteks nagu Postman & Weingartner raamatus "Teaching as a subversive activity". Kool kui koht, kus tegeletakse küsimuste küsima õppimisega, kahtlemise ja muu vähemalt esmapilgul väga progressiivsete tegevustega.

Aga seda kõike lugedes hakkab närima mingi kahtlus. Et kui see alternatiivne, progressiivne mudel, mille juured on üsna sügavalt teatud sekulaarse pragmatistliku mõttevoolu sees, omaks võtta ja absolutiseerida, on ka selles peidus mingisugune tõsine "kala". Või tekib see tunne sellepärast, et see mudel on esitatud kriitikana, mitte tervikliku süsteemina? Sest tundub, nagu oleks sellest midagi väga olulist puudu.


Kas ühiskond saab normaalselt funktsioneerida ilma teadmisi süstemaatiliselt edasi andmata, aastast aastasse, õpikute vms abiga?

Ma ei julgeks selle peale rõõmsalt jaa karjuda. Olen vist konservatiivsem, kui arvasin.