/.&___"__/%.

mõned uitmõtted ühiskondlikel teemadel või midagi seesugust


Aeg-ajalt tuleb ette asjade seis, et mitmed loetud raamatud, mõeldud mõtted ja maha peetud vestlused leiavad omavahel piisavalt suure ühise kõlapinna, nii et moodustub võrdlemisi pidevuslik pilt ja sidus ettekujutus mõnest olulisena näivast elu aspektist. Nii ka praegu. Viimase paari nädala jooksul on nimelt mitu korda räägitud inimestega ühiskonna probleemidest, tööst, majandusest, immigratsioonist, liberalismist jne. Sinna on paratamatult juurde siginenud Norras toimunud tragöödia arutamine, rõhuga selle segasel ja spekulatiivsel ideoloogilisel poolel. Põnev on näha, kuidas arvamused nende protsesside üle üsnagi laiali jaotuvad, kuid natuke ka kõhe. Kõhe, sest Norras toimunut üksnes juhusliku hullusena võtta enam kuidagi ei saa (kuigi karistamisel oleks loomulikult vale roimari filosoofilist traktaati kuidagi pehmendava asjaoluna võtta); ja kui uskuda teooria ja praktika seotusesse, oleks ju meeldiv ühiskonnas selle sündmuse suhtes mingit tervemõistuslikku konsensust näha.

Siin on aga probleemne koht: sündmuse tõlgendamisel ilmnevad inimeste erinevad arusaamad ühiskonnast, vabadusest ja teistest teoreetilistest olulisemat valikut: Lühiajalised ning pinnapealsed lahendusteed ja põhjalikult läbimõeldud lahendusteed. Probleem on ka selles, et neid kamõistetest, mis aga praktika käigus väga konkreetseid ja erinevaid sisusid võtavad. Algavad debatid: hakatakse taas teravalt arutama, mis asi on konservatism, liberalism; mis on ühiskonna kõrgeimad väärtused; mida teha immigrantide sissevoolu jt probleemidega. Minu jaoks on siin kaks hte valikuteed on raske ära tunda, neid esitatakse samades meediumites vaheldumisi nagu infoühiskonna paljususele omane. Ma ei saa lahmida ja öelda, et poliitikud ja IMF pakuvad esimest sorti lahendusi ja ühiskonnateadlased teisi. Aga on üsna selge, et silmas tuleks pidada inimeste motivatsiooni ja omakasu määra. Ja neid kahte kategooriat peaks eristama kindlasti. Kuigi see läheb järjest keerulisemaks, selle sama informatsioonirohkuse pärast. Seega võiks enda kriitilise mõtlemise arsenali võtta mingisugused tunnused, mille abil sisukamaid tekste eristada vähem sisukatest. Siinkohal on mulle sümpaatsed mõned usa mõtleja Richard Rorty ideed, raamatust "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus". Esiteks kõige laiemalt pragmaatilisus. Eestlased on vahepeal nimetanud ennast pragmaatilisteks, aga kas antakse aru, mida see tähendab, kui tuntud arvamusliider kirjutab artikli nagu see siin. Meenutab pigem klassikalist nõiajahti väikse ekstra-paranoiaga. Pragmaatika võib ju tähendada midagi väga tervemõistuslikku, mitte tingimata räigelt materiaalset. Näiteks küsimus: Kuidas rääkida mingisugusest probleemist - näiteks vähemuste õigused - nii, et juba oma jutu eeldustes ei tehta ühtegi gruppi totaalselt maha ega kasutata mingisugust iganenud "inimloomuse" mõistet, millest ilmselt mitte keegi ühte moodi aru ei saa? Nii lihtne on langeda deklaratiivsete artiklite lõksu, võtta omaks neid tormakaid loosungeid, kuna see suurendab ilmselt inimestes kuuluvustunnet (ntks "mina olen oma perega klassikaline kristlik konservatiiv, seega vaatan igasugustele liberalismi ilmingutele ja isikuvabaduste suurendamisele automaatselt viltu! Ja olen selle üle uhke!"). Samamoodi on tihti teise, liberaalse poole esindajatega, nagu sellest on põhjalikult kirjutanud M.Kunnus. See on lõpuks pigem eraldus- mitte kuuluvustunnet süvendav retoorika.

Üha rohkem teadvustatakse ilmselt seda, et Eesti ei ole liberaalsema maailmavaate jaoks lihtsalt küps, juba näiteks majanduslikult. Vabaduse ja võrdsete õiguste üle saab rahulikult arutada siis, kui ei pea oma seljataguse ja sissetuleku pärast muretsema. Meil see paraku veel nii pole. Tuleb oodata. Ja ega me sellisesse anglo-ameerikalikku ühiskonda lihtsalt "hüpata" ei saagi. Meile jääb ikka mingisugune keerukast ajaloost ja geograafiast tulenev vahepealne variant. Aga ega selles ei olegi ju midagi halba. Meil on mingisugune valik, millisesse mõjusfääri me jääme. Ja ainuüksi geograafiast lähtudes torkab laias laastus silma kaks laiemat varianti (loomulikult on neid tegelikult rohkem): ida ja lääs, Venemaa ja Euroopa. Ja mis puutub avalikku, ühiskondlikku sfääri, siis ei ole ilmselt kahtlust, kumba poolde suurem osa meist kuuluda tahab. Ühiskondliku ja üksikisiku kultuuri eraldamine tundub siin väga oluline: mõelgem kasvõi, milliseid uudiseid me Venemaa kohta tihtipeale kuuleme. Seal läheb aastas "kaduma" või "sureb õnnetuste" käigus mitmeid ajakirjanikke; seal on organisatsioone, kus noored vabatahtlikult rivis marsivad ja oma kuulsusrikka riik-eellase ja selle liidrite kauneid aegu meenutuvad; see riik alustas paar aastat tagasi sõda Gruusiaga; selle riigi president on ka 21. sajandi algul valmis täiesti küünilisteks avaldusteks; vohab korruptsioon jne, jne. Vaevalt me selliseid praktikaid kuidagi igatseme. Täiesti teine lugu on kultuurilise poolega, mis kuidagi ühiskonda ja poliitikasse ei puutu. Kõike, mis näiteks kunsti või akadeemilise eluga seostub ja kuidagi politiseeritud ei ole, võiksime Venemaaga rahus vahetada. Kuigi tõele au andes ei ole need valdkonnad ju kunagi täiesti eraldatud...

Mis puutub liberalismi mõistesse, siis selle kasutusega on vist lood sama kehvad kui postmodernismiga. Sellel on oma ajalugu ja tähendus, mis on tänapäeval laiades hulkades levides ilmselt tugevalt muundunud. Sellest saab aimu, kui vana head lakmuspaberit, guuglit kasutada. Kõik esimesed "liberalismi" otsingusõnaga tulevad pildid on kas pilavalt iroonilised või lauslollid naljad selle mõiste aadressil. Aga ka see, nagu me harjunud oleme, on ju kahjuks üsna tavaline asi.