apocalypse now

Pole tükk aega midagi kirjutanud. Tundub, et mul ei olegi nagu midagi öelda. Samuti olen tihendanud seda sõela, millest siinse blogi jutt läbi läheb, kuna isiklikud jutud lähevad nüüdsest mujale.


Sellegipoolest on vahepeal toimunud tugevalt mõtlemist, tunnetust ja kriitikameelt stimuleerivaid üritusi, millest vähemalt ühte võiks siinkohal meenutada.

Nimelt reedel 13ndal oli kirjanduse maja krüptis intrigeeriv üritus - "Eshatoloogia ja apokalüpsis": konverents representatsiooni piiridest. Kuulasin ära tubli 5 ettekannet enne kui koriseva kõhu pärast koju läksin. Vaatluse all olid niisiis kõikvõimalikud lõpu- ja surmakujutlused kultuuris, läbi filosoofia ja kirjandusteooria prisma.

Oma eriala tõttu tõstaksin esile ja meenutaksin just Jaak Tombergi sealse jutu peale tekkinud mõtteid, mis õigupoolest ei kuulugi ainult mulle, vaid kõigile kohaleviibijatele, kes seda ettekannet kuulasid ja kommenteerisid.
Teemaks oli vana hea postmodernism ehk hiliskapitalistlik kultuurisituatsioon või kuidas iganes teda nimetada, aga seekord oligi jutuks JUST SEE, et vahet EI OLE, kuidas seda nimetada. Sellele terminile toimuski Tombergi ettekande näol mingisugune sümboolne matus, mis õigupoolest näitas, et seda, mida maha matta, ei ole nagu olnudki.

Ehk siis: võibolla tähendab praegune seisak ja mingi abstraktne kultuurikriis seda, et modernistliku kultuurisituatsiooni õiget mõistmist pole laiades hulkades toimunud. Deemonid on kodustatud, aga mitte mõistetud. "Teised" on jäänud ikka teisteks (või veel hullem - mitte mingisugust "teist" ei olegi). Uussiirus kirjanduses tähendab tegelikult seda, et siirust kui sellist pole tegelikult olnudki, sellel teatud ajajärgul, mil märgati ja hakati tegelema elu representatsioonide, meediumite iseseisvumise, hüperreaalsuse, simulaakrumite ja muu taolisega. Inimesed lõid tõesti mingisuguse kultuuri pealiskihi, mis hakkas oma elu elama, aga unustati, et see on ikka ja ainult pealiskiht. Postmodernism kui suur ja väga värviline ja veenev seebimull, mis on vaja katki teha.


Mõtlesin mingi iseennast seletava vaimuka pildi ka lisada, aga kõik "Pomoga" seostuv on tõesti väga küüniline ja üsna näotu. Nagu see pilt siin.
Samas sellised tõdemused avavad uusi perspektiive, kui ummikteed läbi on käidud. Ehk leevendavad ka üsnagi levinud pessimismi, mida kultuurist rääkimisel üsna palju kohtab. S.t. nihilistlikku, jõuetut pessimismi a la "kirjandus ei mõju enam"