Ideaal on kaduma läinud. Majakas või mõni muu sobiv sümbol. Segadus, palju infot korraga. Mõistusel kergemat sorti keskendumisraskused, hinge kohta andmed puuduvad (kuid tema olemasolu, kui selline - endiselt ümber lükkamata).

Sotsiaalne elu kui koostööd tegevate ja ideid jagavate inimeste võrgustik - aspekt, mille arengusse rohkem investeerida. Aga ideaal ladusamalt toimivast, mitte (nii)kapitalistlikust kogukonnast, mis on tema agad? Üldiselt vajab igasugune muutus n.ö. "100% angažeeritud", pühendunud inimesi, mina ei ole selleks veel suuteline. Kunagi tahaks olla. Praegu olen kooli ja kirjanduse uurimise teenistuses.

Mäss Egiptuses. Näide kuidas väline, minusse otseselt mitte puutuv sündmus võib saavutada tohutu kaasahaaramisjõu. Vahendatud kõigi meediumite poolt, jooksvad pildid sadadest tuhandestest inimestest silme ees. Mida teha, kuidas võtta seisukoht? Või õigemini, millisel seisukohal lasta ennast haarata? Esiteks tundub kuidagi ebainimlik mitte reageerida (või reageerida nagu zombi) nähtustele, mida mõistus ilma igasuguse kahtuseta tõlgendab kui suurt ja tähenduslikku. Rahvas vs üks mees. Aga ühel mehel on tankid ja sõjavägi. Olgu, asi oli (on) keerulisem.
Aga palju eksitavat vahtu ja jama on korraga üleval. Tuleks lausa füüsiliselt karistada inimesi, kes kasutavad avalikes esinemistes (kõige hullem kui nad on poliitikud), ka internetis meelevaldselt sõnu nagu "islamifundamentalism", "terrorism", andmata aru, mille kohta ja mis kontekstis. Isegi on keeruline orienteeruda praeguses maailmas - ühelt poolt peavoolu meedia ja teiselt Wikileaksi "pärlid". Aga pärleid sigade ette teatavasti loopima ei peaks. Ilma pole aga ka kuidagi võimalik.


Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. (A.H.Tammsaare)


Ühe lugemissoovituse tahaksin ka teha. Vaino Vahingu novell "Alasti habemenuga".