küla peal, leheküljel, unes?

Igal pool küpsevad marjad ja juuli lõpp on käes. Nagu alles eile, nagu aasta tagasi, nagu unes. Ja rohkem kui ehk varem, on mul praegu ehk tunne, et olen isegi see väike küps marjake tuule käes rippuva oksa küljes. Ei midagi tühist pea ma selle all silmas. Lihtsalt väike asi, nagu on mari põõsas oksa küljes, olen ma ise, ja on ja mu elu, sest ta isegi koosneb aina väikestest asjadest. Mitte et ta oleks sellepärast kuidagi maru tühine. Aga ta on täis igasugu väikseid laineid, värve, unesid, vahepeal peaaegu väikesid imesid, aga see kõlab juba liiga suureliselt. Ta muudkui koosneb millestki ja kestab. Ma ise ei oska ka enam mitte midagi muud kui aina koosneda millestki. Äkki keegi aitab?

Ja need väikesed asjad on mind võibolla üle aidanud ühest väga suurest tumedast kogumist, mida ei oskagi millegi muuga võrrelda kui mingi kuristiku-taolise ollusega. Kaotasin lähedase inimese. Selle kaotuse kiuste tahaks väikeseid asja-olusid aga just tänada, aga veel enam ehk ikkagi inimesi asja-olude taga. Aitäh. Et olete mind toetanud. Kes täiesti teadliku heasüdamlikkusega, kes kuidagi kaude või intuitsiooniga või lihtsalt olude välise juhusliku kulgemise kaudu. Tänu teile saab edasi elada ka siis, kui tühjus või kurbus või need korraga kipuvad kogu hinge seest sööma. Raskete ja traagiliste sündmustega on vist nii, et pärast neid kaotavad mõningad klišeelised mõtted (mis teatud truismidena ringlevad) täielikult oma veenvuse samas kui teised liiguvad klišee-staatusest päris-tõdede, elava mõtte valda. Nii ka praegu, tunnen vähemalt. Aga üldse on kuidagi ebameeldiv isiklikest tõsisest asjadest isegi üritada blogida, seega aitab siinkohal. On lihtsalt asju, mida peab väljendama, ükskõik siis kuidas. Elame suve, ootame sügist ja kohtume, kas siis küla peal, kirja teel või unes. Ega me vist ikkagi ei tea, kus see kõige parem või õigem on. Kohtumine ise on ikka kõige tähtsam.