mis tunne on olla rahvas

Mul on üks mõte, mis on mitu korda pähe tulnud. Eestimaa ei ole mitte ainult pisike, ta on omapärase suurusega, millel on spetsiifilised tunnetuslikud tagajärjed.

Siin tekib alatasa mulje, et kui vaadata natuke rohkem ringi linnas ja maal, sobitada erinevaid tutvusi, sorida üüratutes registrites ja statistikas, siis kohe-kohe, natuke veel, õige pisut ja sa suudad kõiki neid inimesi näha. Näha neid korraga. Näha, kes nad kõik kokku on (*viimased kolm sõna lugeda kursiivis). Asetada nad kõik väikse hulga universaalide alla. Lülituda märkamatult representatsioonist fenomenaalsusse. Koostada adekvaatne sotsioloogiline profiil. Nagu muutuks kõik majad järsku läbipaistvaks ja iga köögi tapeet oleks selline, nagu sa seda juba ette kujutasid.

Siin elades ja ringi liikudes on lihtne tekkima tunne, kes on rahvas (*teine osalause lugeda kursiivis). Et sinu mure on kohe kõigi teiste mure. Tunne, et "sellised-nad-ju-kõik-on". Kui ainult natuke mõnda kogemust, mõnda pildikest, mõnda üldistust ekstrapoleerida.

Ja siis ühel päeval, kui sa oled näiteks rimis piima järel, tuleb sulle riiulite vahel vastu keegi Endel. Ja see Endel teeb midagi või ütleb midagi. Ja see tegu või ütlus lööb kõik jälle segi. Kogu profiili, kogu nägemuse, kogu kujutluspildi. Sest see Endel ei mahu ühegi kategooria alla. See Endel on friik. 

Heas või halvas mõttes, kuidas kunagi. Ja kujutlemistöö algab otsast peale.