seda suve

ootad seda suve iga aasta. ootad teda nagu mingit väga tähtsat lubadust. nagu oleks enne iga suve tunne, et nüüd peab midagi juhtuma. kõik see aeg on olnud vihjed, märgid, töö eesmärgi suunas ja nagu puult kukkuv õun peab lõpuks suvel midagi juhtuma. nagu suvel jõuaksid lõpuks pärale. enne seda ainult teekond. teekond muidu üsna huvitav, aga ainult ette valmistav.

iga aasta oled seda suve oodanud. "nüüd lõpuks heidan oma aeda tekile ja naudin suve! see aasta suvel sõidan kindlasti n-i; loen kindlasti x-i; külastan y-t!"

iga aasta tahaks lõpuks suvesse kohale jõuda. tahaks suvesse, suvve, suvvve kolme v-ga. tahaks ennast leida suve seest täiesti paratamatult, nagu oleks sinna selg ees kukkunud.

sest igal aastal on tunne, et suvel hakkan lõpuks elama. siiamaani oli ainult proov. ei, mitte et kuidagi oma toimetuste tähendust alandada, saate aru küll. lihtsalt siis kui toimetad, ei ole ju kunagi päriselt suvi. aga toimetada ongi mõtet ainult siis, kui tead, et varsti tuleb jälle suvi. toimetamine omandab tähenduse ainult igatsuse perspektiivis. ja igatsuse taga on salaja suvi. kusagil on tõeline elu ja see on igal juhul suve-elu.

nii ootad juba jälle seda suve ja ongi käes aeg, kui ta peaks kohale jõudma. ja järsku: on lõhnad, kõrvetav päike ja õdusad õhtutunnid rukkiräägu ja vaikuse vaheldumisega, puude tipud loojuvast päiksest kuldsed. aga mida ei ole - on suvi ise.

suve suunas, lõputult. ka siis, kui ei ole enam kuhugi minna, kui maamaja laguneb, sugulased on vanad, haiged ja väsinud, kui aia eest jõuab vaevalt keegi hoolt kanda.

sest kusagil on igavene suvi, kusagil on suvi ise.