nüüd kui ma tõmblen siin akadeemilise töö kirjutamise juures puuduva inspiratsiooni vappekülma-krampides, tahaks rääkida hoopis lihtsaid jutte oma elust. käisin maal see nädalavahetus. seal olid veel väikesed hanged, kui saabusime, aga esimesel õhtul algas täiesti eepiline lumesadu, mis kestab ilmselt siiamaani, kui olen juba täiesti mõistliku, lumevaba kevadilmaga tartus. maha tuli oma 15 cm lund vähemalt. see toimus kõik ida-Virumaal muidugi. põhjapool ongi külmem, on olnud nii kaua, kui mäletan.

kui ma olin oma vilets-armsas maakodus, oli mul palju vaba aega, sorasin raamaturiiulil. lugesin viis peatükki Zola "Söekaevureid", mõtlesin, et kuulus teos ikkagi. selgus, et see on üsna oma kuulsust väärt - sorav ja ülirealistlik. aga nii kole, et ei kavatsenudki rohkem seda üsna konkreetset piina ja viletsust silme ette manada. võtsin hoopis teise raamatu - Michel Tournier "reede ehk päikesesaar vaikses ookeanis". lugesin seda ahmides kiiresti, olin koguaeg voodis pikali, seepärast tukastasin vahepeal ja lugesin kohe edasi. huvitav, kuidas filosoofiliselt väga köitev teos muutus pärast seda pisikest uinakut talumatult häirivaks. peategelase logiraamatu arutlused olid endiselt huvitavad, aga kõik muu... (s.h.püüd astuda puu ja maapinnaga seksuaalvahekorda) - muutus lihtsalt liiga veidraks ja mitte heas mõttes. aga üleüldiselt see idee - sattumisest sotsiaalsusest täiesti väljaspoolsesse olukorda - on muidugi põnev. ja kirjanik ilmselgelt on kogu oma mõttejõu neisse arutlustesse valanud. ühesõnaga: tournier-d soovitan lugeda küll, eelkõige teatud enesestmõistetavuste üle järele mõtlemiseks, aga ilukirjandusena ei ole ta just suurepärane.

täna tartusse jõudnuda surfasin netis ja avastasin, et ants laaneots on postimehe AK-s avaldanud pika numbreid täis artikli venemaa sõjaväe reformidest üheksakümnendatest tänapäevani. mingi sadomassohistliku impulsi jõul lugesin selle läbi, numbritest muidugi üle lennates. sõnum on üldiselt lihtne ja ma ei karda seda lühidalt refereerida: venemaa sõjaline võimsus on tõusmas, koos administratsiooni ajalooliselt teada labiilse agressiivsusega. ja baltiriigid on endiselt magusaim koht, kuhu käpp peale panna. et tõepoolest, kõik märgid näitavad, on motivatsioon, traditsioon ja ettekäände leiab alati. see hakkas kuidagi eriti hellalt resoneerima, kuna olin saanud neljapäeval teate tähitud kirja kohta kaitseringkonnalt, kus aega teenisin. ilmselt kutsutakse kordusõppustele lähiajal. ja edasi tuli kõik justkui iseenesest - pildid ootamatutest poliitilistest arengutest, päevauudised, ahhetavad vanemad, algul skepsis, siis paanika. kutsumine teenistusse, segadus, kaos, teated preventatiivsetest pommitamistest. sõrmeotsa suuruse metallitüki tungimine pehmesse ihusse, mürsuplahvatustest lukkus kõrvad, verejooks ei-tea-kust, krohvi- ja tolmupilved õhus. ma suudan sõda ette kujutada küll tegelikult, ei ole nii, et see ja see põlvkond ei suuda midagi ette kujutada. tänapäeva sõjas tuumarelve ilmselt ei kasutata, nagu pole ka pikki kaevikusõdu. tapetakse kiirelt, täpselt, efektiivselt. mõtlesin surmast üleüldse. et ma pole enam nii noor, mõnes teises kultuuris oleks üsna normaalne hakata selles eas vähemalt mingil määral valmistuma surmaks või selle suhtes mingit hoiakut kujundama. et hukkumine vägivaldses agressioonis on ju ajalooliselt võrdlemisi "populaarne" saatus. sõja kohta ütles nii mõnegi hea sõna Dostojevski, kui ma ei eksi, siis midagi sellist, et see äratab mingisugusest "rasvasest rahulolust". Esimesse MS-a läks üsna rõõmsalt sadu kunstnikke ja intellektuaale, läksid näiteks loogik-filosoof Wittgenstein, kunstnikud Paul Klee, August Macke (tema sai surma vist lausa esimesel nädalal, tegin ta kohta referaadi kunagi). Thomas Mann oli üsna rõõmus ja rahul tõsiasjaga, et sõda algas. mitte küll kõik, G.B. Shaw näiteks kirjutas mingeid kriitilisi esseid sõja vastu. aga mida ma hakkan nüüd nagu taipama on see, et sõja-pooldamine on nagu selline temperamendi poolt otsustatav. ei ole nii, et targemad ja läbinägelikumad ei taha sõda ja labiilsed ja rumalamad lendavad hurraaga kaevikusse. et mõlemil variandil on häid põhjendajaid-pooldajaid. et üksteise tapmine on ikka üsna okei, kui see toimub teatud tingimustel ja mitte oma rahva vastu suunatult. nii on olnud tõepoolest aegade algusest saadik ja patsifistid on ikka pigem vähemuses olnud.

midagi ei ole teha - ma ei taha tappa inimest, ei taha surra vägivaldset surma. aga ka seda peab olema mingil hetkel valmis põhjendama. ja ega seda ei pruugi üldse keegi küsida, kui aeg käes.