Bergson 155

Paljude tuntud kultuuriinimeste sünnipäevade keskel, kuu jagu tagasi, 18. oktoobril möödus teiste vahel 155 aastat ka prantsuse filosoofi Henri Bergson sünnist. Minu jaoks on tema näol tegu siiamaani kõige originaalsema mõtlejaga, keda lugenud olen. Kui mõtlen intellektuaalse arengu kõige terviklikuma esindaja peale, tuleb kohe esimesena meelde Bergson. Temast võiks rääkida ju paljutki, aga võtsin korraks mõlgutada tema väidete üle teaduse, teadusliku objektiivsuse kohta.

Ilmalikustunud ühiskonnas nagu näiteks Eesti oleks teadus justkui teadmise autoriteet nr 1. See tähendab, et me mitte ainult ei nõustu omavahel, et teadus on igati kasulik ja vajalik ettevõtmine, pakkudes lahendusi praktilistele probleemidele, vaid see toetab ka meie maailmapilti tervikuna. Teaduslik mõtlemine pakub tagapinna, millele laskuda eriarvamuste korral, pakub parima episteemilise autoriteedi üldse. Bergson oli teadustes äärmiselt haritud, kuid tegeles ikkagi metafüüsika ja tunnetusteooriaga. Tal oli uskumus, et eriteadused ja filosoofia peaksid üksteist täiendama, nende vahel peaks toimuma kaksikliikumine, mis viiks põhimõtteliselt inimkonna üleüldise intellektuaalse täienemise suunas. Eriteadus võtab mõisted omaks ja puurib ennast aine detailidesse. Metafüüsika ehk ühtlasi intuitsiooni pool on aga alati see, mis on primaarne, millest alustatakse ja liigutakse erialateaduste uurimistulemuste suunas. Siin on väga illustratiivne tema mõistekasutus: Bergsoni jaoks seostub intuitsioon pingutusega ja analüüs lõdvenemisega (Harilikult ja tavamõistusele seostub just analüüs pingutamisega ja intuitsioon oleks justkui midagi, mida lõdvenemine saadab, kas pole nii?). Analüüs on niisiis see, mis intuitsioonile järgneb ja mille kaudu lõigatakse välja need elemendid ja mõisted, mis meie teadmiste süsteemi üldse moodustavad. Nende kaudu ei saa aga tagasi minna elava tegelikkuse enda juurde - küsimuste juurde nagu mis on elu, kas tegelikkus on üks või paljus, liikuv või paigalseisev. See saab ainult ebaõnnestuda, kuna intuitsioonipingutus on oma olemuselt jagamatu tegu, mis erinevalt analüüsist meid ka tõepoolest asja enda sisse viib.

See ongi ilmselt punkt, mis kõik loogika ja metodoloogia visad õppurid tagajalgadele ajab - kuidas saab nii eritlemata ja isegi paradoksaalne mõiste asuda filosoofia keskmes!?  Aga kas pole kuidagi läbinähtav ka sellise kurtmise absurdsus? See eeldab ju, et elu, mille seest me ennast leiame, on juba ette valmis punutud samade ideede poolt, mida me koolis õpime. Tegelikult on tõenäoliselt ikkagi vastupidi: me üritame võimalikult hästi õppida, missugune see maailm tegelikult on. See toimib ka kuidagi tavamõistusele vastuvõetavalt ka praktilise elu seisukohast. Kas pole intueerimine (üldse mitte kole verb mu meelest) mitte see tegevus, mida me tegelikult alati esimesena teeme, et üldse mingeid mõistlikke teadmisi omandada? Kui ma tutvun uue töökaaslasega eesmärgiga temaga edaspidi edukalt ja pigem rõõmsameelselt läbi saada, siis ma ei lenda talle peale biokeemia teooriatega tema keha toimemehhanismide kohta ega ka mingisuguste ideedega psühholoogia või sotsioloogia kohta. Pigem alustan ma lihtsalt tajuga tema isiksusest, üldisest olekust, meeleolust jne. See kõik tähendab teiste sõnadega intuitsiooni, mida on mõttetu käsitleda mingisugusteks reeglite süsteemina, sest, nagu öeldud, see eeldaks iga inimese eelnevat sarnasust nende reeglitega või takka targemaks, lausa isiksuse mingisugust struktureeritust nende reeglite poolt.

Sama moodi on akadeemiliste töödega. Ka nende puhul tunneb ära, kas objekti on enne intueeritud või on lihtsalt alustatud šablooni kasutamisega materjali peal. See ei kehti ainult bakalaureuseõppe tasandil, kus lühikese ajavahemiku sisse pressitud nõuetele vastavalt tulebki töö valmis kirjutada üsna nobedalt, ilma selle ülesehitusele pikalt mõtlemata. Ka monograafilisi akadeemilisi teoseid lugedes märkab seda vahet. Seda võib seletada "mõistete kulumisega". Igal mõistel on oma keskkonnas teatud eluaeg, mille jooksul ta oma selgitustööd teeb. Teatud perioodi järel see töövõime lakkab. Ta peab suhtlema hakkama hulga uute ja hoopis teistsuguste, teistest võrgustikest pärit mõistetega, Samuti peab mõnikord mõiste hoopis hülgama ja välja vahetama mõne värskema vastu ja seda loomulikult intuitsioonist lähtudes. Siin on jälle oluline, et sõnu-mõisteid ei saa kuidagi vahetamise-putitamise teel asendada, vaid ümber tuleb haugata justkui kogu terve lahmakas maad, mis endas palju uut sisaldab, nagu juurikate ja vihmaussidega värske labidatäis maad. See muld ja juurestik on siis ühtlasi nagu ajalooline kontekst.

Aga see kõik on kirjutatud inimese poolt, kes labidat harva puutub ja on üles kasvanud asfaldi keskel.