Katastroofist.

 (Meditatsioon Blanchot "Katastroofi kirjutades" lugemise järel. Sündis kunagi 2019. a poliitpaanika või Christchurchi tulistamise uudise või hoops mingi üldistunud hirmutundele otsa vaatamise ajel)
Tekst, mis ei süüdista kedagi ega midagi. 

***

On aeg meelde tuletada halva aja häid külgi. Mis ei tähenda halva heaks, musta valgeks rääkimist. Sest tegelikult räägime ju alati mingisugusest musta ja valge foonist, hallikast, keerukast täppide ja laikude mustrist, mis moodusab midagi stabiilset, milles saab elada. Tõesti elada, mitte pelgalt elus olla.

Kuid siiski: tuletada meelde Halva, isegi kõige halvema ehk Katastroofi häid külgi. Kui sõna hea on tähenduses meile vajalik, meid pühendav ja inimlikustav, isegi kaitsev. Katastroof ja kaitsev, kuidas võib midagi sellist öelda? Vastus: me peame mõtlema katastroofist kui absoluutselt lähedasest ühisest surma-ohust. Võttes surma konventsionaalse tähenduse korraks sulgudesse.

Sest me isegi ei oska välja öelda seda, mida me täpselt kardame. Proovime tavalisi kandidaate. Moraalset katastroofi? Legaalset, juriidilist, võimu täielikku läbikukkumist, korrumpeerumist, vabaduse kadu, vähemuste pidevat tagakiusamist, paranoia ja hirmu plahvatuslikku levikut? Kindlasti neid asju, aga nende nimetamise käigus toimub jätkuv lõhenemine ja tühikäigul vaidlus võib jätkuda. Just siin kohas tahan oma meditatsiooniga teadlikult pidurdada ja küünitada Asja suunas, mis jääb osaliselt, alati ühe küljega teiselpool poliitiliste eesmärkide nimetamist.

Asi ei ole selles, et halba või hirmsat oleks kuidagi raske nimetada. Mis on aga raske, on jõuda püsivale ja siduvale leppele, mis aitaks leida mingisuguse ühistundel põhineva tõepoolest must-valge (mitte tähistajate-nimede tasandil!), samas piisavalt impersonaalse fooni leidmist, mis puudutab just seda ühiselt kogetavat ühiskonna Teist. Seda täielikku võõrust, kokku-kukkumist, rebenemist, võõrust ja täiesti halastamatut toorust, millega absoluutselt mitte ühelgi inimesel või poliitilisel võimul sidet või liitu ei ole. Ühine Teine. Aga selle mõtte juures tuleb olla väga tähelepanelik. Ühine Teine ei ole nimetatud vaenlane või mõni viltu kasvanud väärtus. Mingile konkreetsele vaenlasele apelleerimine on alatine sümptom ja sellena Ühise Teise suhtes juba sekundaarne. Ühine teine on aga täielik lõpp, igasuguse tähenduse lõpp, kustumine, kokkukukkumine, igasuguse kõne vaiki jäämine.

Niisiis, Katastroof on lähedal (aga kuidas muidu ta saakski olla, kus mujal ta võikski olla?). Nüüd aga üllatus: See on hea. Aga ainult tähenduses, et sama vähe kui ta on hea, on ta ka halb. Ei, see ei tähenda mitte ühegi faktilise, empiirilise katastroofi ennustamist. Selle ennustajatest ei ole muidugi iseenesest kunagi puudu. Pigem see juba väsitab. Mõnes mõttes ei olegi praegusel ajal midagi lihtsamat kui aina mõnele tõenäolisele katastroofile osutada. Aga mis praegu loeb, on ühise katastroofi läheduse tunne. Tunne ontoloogilise pingeseisundi suurenemisest. See on märk ühise Teise lähedalolust, selle tõelise viimase Seina hingusest, mille vastu iga nö projekt laiaks lendab.

Mis tunne see on, mida saab selle kohta öelda, kas midagi mittetriviaalset, olemuslikku, mitte-empiirilist, sest iga ettevõtmine on ühe pimeda küljega selle Teise, selle seina poole, ega oma sellega enam kontrollivat suhet?

Narkomaanide kohta öeldakse mõnikord, et enne ei ole neil võimalust puhtaks saada, kui nad näevad seda põhja lähenemas. Päris põhja. Meil on vaja tunda selle põhja lähedust. Mis tunne oli neil Christchurchi inimestel mošees, kui automaadikuulid järsku hakkasid lendama, kui oli näha veriseid ohvreid? Sellistesse sündmustesse sattunud viibivad päris selle põhja lähedal. Pärast järgnevad seletused, kohus ja püüded edasi elada. Aga põhjas on korraks ära käidud.

Kas me saame äkki seda põhja lähemale tuua, kas sinna on võimalik vaadata enne, kui me hakkame taaskord üksteist selle põhja pihta, pooleldi pimesi katki muljuma? Kas peaksime äkki edaspidist elu vaatlema katastroofi läheduse põhja kaudu?

Veel üks määratlus katastroofi jaoks: võime teha haiget, võtta ja anda elu mingi sõna eest.

Üks sümptom katastroofi lähedusest on tegude ja sõnade irreaalsus. Nimetamise maania, nimetamise vihane üleküllus ja samaaegne impotentsus. Roosa löga, prussakad, intelligendid, elitistlik peavoolumeedia. Psühhoanalüüsi teooria üks voorusi on olnud mõelda erinevate kõnetegude koostoimest ja suhtest afektide ja kehalise pingega. See tähendab: missugune kõne tegelikult kõnetab, millist sõna on tegelikult võimalik uskuda ja missugune lause kinnitub reaalse ehk tõelise inimliku suhte külge. On tõenäoline, et äärmusluse väljapurskumisele eelneb pikk de-realiseerumise, eraldamise piinav protsess. Elu muutumine irreaalseks. Inimese väljalangemine toimiva sõna ökonoomiast. Me mäletame nüüd seda jälle. On aeg seda kuulda võtta.

Nimetamise maania alus on identiteedimaania. Identiteedi fetišeerimine. Keegi ei tee sellist asja muidugi teadlikult. (Sic! Isegi sõna „identiterian“) See on Ereignise osa.

Katastroofi kaudu uuesti poliitkast mõelda tähendab meelde tuletada, et me oleme võimelised haiget tegema, me allume halvimas olukorras manipulatsioonile ja seal on põhi, hundiseadus, täielik mitte-ühiskond. Me oleme võimelised tulema tänavatele. See peab jääma mitmetimõistetavaks: nii absoluutses solidaarsuses kui ka jalgadega kõige nõrgemaid peksma. Ka mina olen võimeline halvimaks. Keegi suudab selle käivitada. Aga kui inimene on selle põhja üle järele mõelnud, ei lase ta end enam manipuleerida.