Mis? - romaan "Generation P" (ingl "Babylon")
Kes? - Viktor Pelevin
Millal? - Moskva 1999, tõlge e.k. Maiga Varik 2002.
"sugulane" eestist - Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev" ja ilmselt teisedki Kenderi romaanid ärimaailmast.
"sugulane" läänest - Palahniuki-Fincheri "Kaklusklubi"
---
60ndatel sündis USA-s põlvkond, mida tagantjärele hakati nimetama x-generatsiooniks. Selle põlvkonna - termini x-generatsioon populariseeris Douglas Couplandi samanimeline romaan - elutundest on tehtud raamatuid ja filme, palju on seda otseselt ja kindlasti kaudselt arutletud ka lugematutes artiklites sotsioloogia, kultuuri ja kes-teab-veel mis aladel. Ma pole otseselt sellesse süvenenud ega teemat aktiivselt uurinud. Kuid eks meil kõigil ole kas selles vanuses vanemad, vennad-õed või tuttavad, kes jagavad sama sünniaega ja seega ka sama aja-vaimu kogemust. Tõsi, meie lähedased pole aga sündinud USA-s, vaid teises tolleaegses suurimpeeriumis ja nõnda hakkamegi lähenema sellele, millest jutt. Inimesed kasvasid üles ka sellel maakera poolel ja kui elukoht juhtus olema NSV piirides, tabas seda põlvkonda täiskasvanuks saamisel paratamatu ja siiski ootamatu šokk, mille tulemustega tegeletakse kaudselt siiamaani - NSV-liit lagunes millekski ebamääraseks, tekkis Vene Föderatsioon, SRÜ ja hulk teisi ebamäärase staatusega endisi liiduvabariike. Administratiivsetest muutustest selgemini tajutav kultuuriline nihe, mille tulemusena vanad väärtused ümber hinnati, minevikukuriteod - nii palju kui mahti oli - hukka mõisteti ja üritati eluga kuidagi kultuursemalt, demokraatlikumalt ja "läänelikumalt" edasi minna. Kui palju sellest õnnestus ja mis sellest kõigest saanud on, võime kõik ise iga päev kaeda ja hinnata. Sellega aga, et 90ndad üks väga segane aeg oli, vaidlevad ilmselt vähesed selle põlvkonna (ja ilmselt ka paljude teistegi) esindajad.
Pelevini romaan viib meid idapoolkera "suure nihke" südamesse Moskvasse, kus peategelane V.Tatarski pärast kahes kõrgkoolis poolelijäänud õpinguid oma kohta päikese all otsib. Pilt, mille autor meile sellest odüsseiast edastab, on ilma liialdusteta metsik. Tatarski elualaks saab reklaamiäri, milles liiguvad suured rahad, kliente jätkub ja võimalused nii rikkaks kui noorelt surma saada on suured. Ülemused, kliendid ja töövõtted vahelduvad kiiresti, nii ka igapäevaselt tarbitavate uimastite liigid. Midagi kindlat on selles maailmas vähe. Lugu polekski ehk nii huvitav, kui vapper ja selgelt religioossete ja intellektuaalsete huvidega peategelane poleks õppinud paari aastat kirjandusinstituudis ja ei üritaks ümbritsevatest oludest sotti saada. See aga tähendab otsida vastuseid igivanadele "sfinksi küsimustele" postsotsialistliku Moskva äridžungli tervemõistuse piire ületavas kontekstis.
Just see püüe viia kogetav igapäevane tegelikkus vastavusse mingisuguse teoreetilise, koherentse terviku moodustava maailmapildiga, on teose üks olulismaid mootoreid. See tähendab peategelase jaoks kõige põhilisemate elu juhtivate printsiipide avastamise iha, püüet näha näilise kaose taga põhjuslikke seoseid ja inimeste tegusid suunavate jõudude tegelikke lätteid. Pelevini teksti filosoofilis-religioosne tuum annab endast märku üsna varakult. Üks olulisimaid lõike romaanist on ilmselt teose keskosas ilmuv mastaapne filosoofiline arutlus, mille edastab teispoolsusest välja kutsutud Che Guevara vaim. Monoloog sisaldab endas moodsa kriitilise kultuuriteooria olulisimaid raskuspunkte ja pakub lugejale/kuulajale (pöördumised nagu "Kaasvõitlejad!") põhiliselt kvaasifreudistliku ja baudrillardiliku terminoloogia abil kriitilise pildi vene suurlinnaühiskonna kultuurist. Sarnaseid tekste on tänapäeva usinam lugeja erinevates kohtades kindlasti kohanud ja tegemist on kahtlemata väga kontseptuaalse kirjutisega, millega oleks klišeedesse laskumise korral lugejat lihtne tüütama hakata. Pelevin on oma "diagnoosi" panustanud aga nii palju huumorit ja leidlikust, et Che monoloogist saab teose kogumõtet toetav vaimukas vahepala. Suhestumine teooriaga on Pelevini kirjutistes - nii palju, kui nendega tutvunud olen - sage võte, mis ei hakka aga häirima.
"Generation P" on üldiselt kontseptuaalne teos ja on paras aeg küsida, mida see siis ikkagi tähendab. Ühe kirjandusteoreetilise jaotuse järgi iseloomustab modernistlikke teoseid tegelemine epistemoloogiliste (inimteadmise piiride) ja järelmodernseid ontoloogiliste (oleva reaalsuse) probleemidega. Viise, kuidas sellised abstraktsed üldistused teksti "koest" välja kooruvad, on mitmeid ja Pelevini teose puhul tasub arvestada, et filosoofiliste arutluste ja süžee tasandid asetsevad küll eraldi, ent on omavahel teatud täiendavas suhtes. Mõnes mõttes on "Generation P" üdini, lausa klassikaliselt modernne teos. Inimene, paisatud segasesse ühiskonda, mille toimeloogika ja reeglitega ta kohaneda üritab. Teisalt on Pelevin vajutanud kogu asja sisse teatud müstilise kiiksu. Ja tänu sellele on kirjeldatav maailm oma tervikus pidevalt kahtluse all. Tunne, nagu võiks järsku lihtsalt kohvrid pakkida ja heinsaarelikult oma mina seest väljudes reisima minna. Nii vägivaldne ja verine lõpp kui lunastus oleks justkui nupuvajutuse kaugusel. Aga ka see mulje võib olla petlik ja lahendus (või tegelikkus ise?) võib osutuda hoopis trööstitumaks. Siin lähenen aga liigselt kiusatusele öelda midagi potentsiaalselt spoilivat ja üritan pigem jõuda mingisugusele üldistusele. Raske on seda teha, nagu heade teoste puhul ikka. Siinkohal näib elustuvat ütlus, et parimad raamatud on mingisuguse võimatu ülesande järjest paremad läbikukkumised. See võimatu ülesanne, mida Pelevin üritas, oli kirjeldada seda, mis toimus Venemaal 90ndatel. Ja raamatut käest pannes tekib mõte, kas sellest üldse keegi aru on saanud. Ja veel: kas seda saigi ehk kirjeldada pelevinlikus maagilises realismis või kas Venemaal toimuv ONGI ISE maagiline realism?
57.jpg)
0 comments:
Post a Comment