###

Huvitav on selle ühiskondlik-sotsiaalse reaalsustajuga, kui oletada korraks, et selline asi olemas on.

Piiritleme selle näiteks nii: Enam-vähem terviklik arusaamine ühiskonnagrupi, näiteks väike riik, toimemehanismidest ja nende omavahelistest seostest. Terviklik selles mõttes, et ollakse intuitiivselt võimeline (kuna korraga ei ole tõenäoliselt kõiki põhjuslikke seoseid näha) mõistma seda, kuidas toimivad sootsiumis töö- ja isiklikud suhted, mis motiveerib inimesi, kuidas liigub kapital.

Huvitav selle juures on just see, kui palju see abstraktne (ja samal ajal täiesti objektiivne, s.t. maailm on ju seal väljas olemas, täiesti füüsiliselt!) tegelikkus erineb sellest kuvandist, mille järgi me oma intuitsiooni tunnetuslikku vormi selle pildi esile maname. See tuleb meile põhiliselt meediast - internet, lehed ja televiisor. Või noh, siin ongi see ekslikkuse koht - tegelikult ta ju ei peaks sealt tulema. Sest oleme ausad - niimoodi saadud pilt oleks praegu äärmiselt kummastav. Poliitika koosneb selle järgi põhiliselt küünilistest või täiesti koomilisetest avaldustest a la "mina pole neid kirju lugenud" ja "ruum sai otsa"; kõrghariduse uue seaduse põhilise kaitseargumendina kasutatakse, et "need kes selle vastu on, on laisklemise, mitte õppimise poolt"; meil valitseb lisaks rahvuslikele konfliktidele pidev sissisõda meeste ja naiste, noorte ja vanade, õpilaste ja õpetajate, homode ja heterode vahel.

Samas on selge ilmselt igale inimesele, kes vähegi tööl või koolis käib, pisutki ühiskonnaga ühendatud on, et see on paras jama, millel on "objektiivse" tegelikkusega väga vähe pistmist. Inimesed teevad jätkuvalt tööd, joovad-söövad-surevad-sünnivad täpselt nagu varem. Elu pole vahepeal tsirkuseks muutunud, plastiku sisaldus inimeste kehades püsib endiselt miinimumi lähedal. Põhivajadused on kõigil samad, õhku, vett ja toitu jätkub, pole põhjust süstikuga marsile lennata.Mingisugused apokalüptilised uudised eurotsooni kokkuvarisemise katastroofist ei tohiks kedagi hirmutada - varisegu terviseks, võiks isegi kiiremini variseda. Sellest ei vähene ju maailma ressursid, inimesed peavad hakkama lihtsalt natuke rohkem mõtlema, kuidas neid ümber jaotada.

Vist ongi nii, et mingi sinusoidselt liikuva graafiku sarnaselt liigub kultuuri- ja ühiskonnakirjeldus (see, mis tekib ajakirjanduse pinnalt) objektiivse tegelikkuse suhtes, olles vahepeal sellele lähedal, kui parajasti head ajad ning hiljem jälle lootusetult kaugel. Kaugele jõudes ilmnevad igasugu absurdsed nähud nagu praegu ja pead võtavad suhtumised a la "kõik on p...s". Ilmselt on aga nende perioodide ära tundmine ja hinnangu andmine võimalik ainult tagantjärele?