Vahepeal vaadatud filmid

Regulaarsest televiisorivaatamisest olen võõrutatud juba poolteist aastat, aga mõned filmid üritan ikka ära kiigata. Raske on täpselt iseloomustada, mille järgi ma selle valiku teen, eks tähtsamad tegurid on ikka sõprade-tuttavate soovitused ja meedia vahendusel kuuldu. Viimased kaks vaadatut on "The ghost writer" ja "Inception".

Tuleb tunnistada, et sain päris head elamused mõlemist. Kuna ma professionaalne filmikriitik pole, ei ole ilmselt ka mu latt teab kui kõrgel.
Aga siiski - Ghost writer on minu jaoks just selline klassikaliselt hea triller, mis ekraani ees pinges hoiab kuni lõpuni. Olin vaadanud eelnevalt Polanski paari filmi 60ndatest ja 70ndatest (Rosemarys baby ja Tenant), seega ootasin midagi päris võimsat ja allegoorilist. See film aga oli kohati kuidagi liiga kommerts(mingid klišeed, millest kunagi üle ei saada), aga asi tuleb ikka lõpuni vaadata. Ja tasus - sest minu jaoks pani see film oma otsustava paugu just lõpuga - režissöör oleks nagu ilus keraamilise poti, mida ta kaks tundi voolis, vastu põrandat puruks visanud.
Kogu eelnev oleks nagu selle viimase stseeniga tehtud steitmenti teenistuses: "Näed, selline on olukord. Parem lepi sellega ja hoia oma käed heaga pimedatest kohtadest eemal, sest kui sa ei hoia, juhtub sinuga nii..." Igatahes võimsalt jõudis see minu füüsilise keha retseptoriteni. Millegipärast meenub mulle selle filmi peale mõeldes Mati Undi lause: "Öös on asju, mille külge tark ei puutu." Ühiskondliku paranoia vastu see film ilmselgelt ei aita.


Inception on kahtlemata selline film, mida peaks kinos vaatama, et adrenaliinisüstid oleksid täisväärtuslikud. Üks küsimus, mis peale lõppu esimesena mu pähe kerkis, oli "Kuidas see film nii Shutter island-i moodi on? Neil on ju erinevad režissöörid!" Aga ühist on neil paljugi, see on siililegi selge. DiCaprio on tõsiselt ette võtnud (pärast hulpiva ukse pealt jääauku libisemist Titanicus) inimese psüühika süvakihtide lahkamise ekraaniletoomise. Edu talle selles, mulle meeldis muide "Departed" ka väga!
See, et Ellen Page on tõsine nummikas, ei maksa rääkidagi.

Aga Inceptioni puhul jääb ikkagi närima, et sellise idee - mis on tõeline "rosin", ilmselt kõige põnevam asi, millest saab ÜLDSE filme, kunstiteoseid teha - saaks ikkagi kuidagi palju paremini lavastada, mitte nii puhta actioni peale orienteeritult. Kuidagi kunstilisemalt, nüansirikkamalt, kahesõnaga vähem hollywoodilikumalt. Sest unenäod ei ole mingi paljas lahmimine ja mehhaanika...


Selline, pisut kiirustatud postitus sai, mida oli kange isu teha.
Detsembris veel tulemas aasta jooksul loetud paremate raamatute ja ka filmide ülevaade



Yours faithfully

Inn-U