Uni re-visited

Täna keset ööd kõrge pulsiga ärgates olin ääretult tänulik, et oli just selles kohas, kus ma ärkasin ja mitte kusagil mujal. Eriti selles Tartu osi sisaldavas une-ilmas, kus minutid (tunnid, aaastad?) tagasi olin tegutsenud ja millest parajasti ärkasin

Sest unede juures on õudused üks asi, aga ülim nüansirohkus ja tugev jäljenduslikkus teine ja mitte vähem õõvastavam külg.
Tõepoolest, minusse jõudis juba sügavale juurduda tunne, et ma olen kurjategija, tagaotsitav kurjategija, kes on täiel määral oma tegude eest vastutav. Selline oli niisiis minu unenäo sisu. Kuritegu oli koosnenud mitmest osast, millest mõni leebem nagu restoranis maksmata jätmine ja mõni karmim nagu suur vargus või isegi tapmiskatse. Igatahes, mingi suurema protsessi paari ebaseadusliku sammu eest ma vastutasin (ma ei tegutsenud üksi, vähemalt 3 tüüpi olid veel). Ja olin teadlik ka sellest, et kusagil olime olnud lohakad ja nüüd jälitasid meid nii kannatanud inimesed kui võimuorganid. Praeguseks on detailid meelest kadunud, aga oi-oi, kui palju neid oli. Ja see ongi kõige hullem, sest need detailid veensid mind täielikult, et ma olen SÜÜDI ja pean põgenema.

Veenvuse rõhutamise juures on paar olulist asja. Tegelikult me ju unenägude juures väga harva seame üldse midagi kahtluse alla, see on selge. N.Ö. elame unenägusid nii, nagu nad tulevad, oleme nendega üks. Aga muljed nendes on üldiselt vahelduvad, muutlikud, üksteisesse sulanduvad ja hajusad. Seekordses oli minu kurjategija staatus aga nii ühene, nii selgelt tajutav, et muudele muljetele mingit ruumi ei jäänudki. See oligi see hirmutavaim - olin saanud täielikult selleks situatsiooniks, minus oli korraga nii kannatav kui süüdi olev pool. Sest kui ma praegu meelde tuletan, siis ei üritanud ma lihtsalt olukorrast välja rabeleda, ma teadsin, et VÄLJA rabeleda ei saagi, oli kõike teinud iseendale, ise olin süüdi ja ise pidin ka ennast karistama. Omamoodi solipsistlik, põrgulik olukord - rabelemine iseeneses. Sünge kogemus kahesõnaga. Tõsine rõõm oli ärgata.