Raekoja platsile tulin selle lõunapoolselt küljelt. Tegelikult ma ei tulnud kusagilt. Võib öelda, et Raekoja plats asetus mu ümber just nii, et ma end selle lõunapoolsest osast leidsin. Valitses ebamäärane hämar ilm, pisut õhtupoolikut meenutav. Hirm oli tekkinud juba enne. Hirm oli enne, kui ennast sellest olukorrast üldse avastasin. Tähtsaim on, et ta kestis pidevalt, läbistas kogu toimunu, andes kõigele oma näo - paaniline hirm.

Niisiis liikusin üle raeplatsi emajõe poole. Platsil oli palju ruumi, ette ei jäänud ühtki välikohvikut. Liginedes märkasin sillal ja selle ääres seisvaid inimesi ja kuulsin nende hääli, need kõlasid juba eemalt närvilisena. Ärevus süvenes, mida lähemale ma sillale jõudsin ja mida enam ulatusin pilguga teisele poole jõge. Jõe kaldal kõrguv rohkete rõdudega hotellilaadne hoone ja selle kõrval olev Atlantis kihasid inimtegevusest. Kui pingutasin silmi ja püüdsin taibata, mis seal toimub, taipasin ehmatusega, et inimesed hüppavad rõdudelt ja katustelt alla jõkke, karjuvad ja jooksevad hüsteeriliselt ringi. Kaua ei lasknud ennast oodata ka põhjus (kui seda(teda?) arusaadavuse mõttes nõnda nimetada. sest mingisugustest põhjus-tagajärg seostest ei saa siin tegelikult rääkida, pealegi tundsin koguaeg, et ainuke põhjus üldse saan olla mina). Ja see põhjus kerkis häälekalt, õõvastava jõmina saatel hoonete tagant nende kohale ning mul ei kulunud rohkem kui hetk mõistmaks, mis kohe juhtuma hakkab. Tegemist oli mehhaanilise, ilmselt inimese poolt ehitatud objektiga, kuigi ma ei oska seda millegi konkreetselt nähtuga põhjendada. Kõige enam sarnases see hiiglaslikule robot-koerale - tal oli neli jämedat jalga ja eristatavad keha ja pea-osa. Täpsemaid mõõtmeid ei suuda ma kirjeldada, igatahes tundus ta olevat vähemalt poole kõrgem kui suurem osa mulle tuntud hooneid. Mõne raksatusega purunes hotelli-laadne hoone ja sama lihtsalt jalutas see asi läbi atlantisest. Seda kõike ei vaadanud ma loomulikult pealt, vaid esimese halva ende peale pistsin paaniliselt jooksu, umbes samasse suunda, kust tulnud olin. Jõudsin Toomemäe küngaste vahel, juba oli saabunud pimedus. Tundsin ennast nagu vastik väike kahjur, keda püütakse hävitada, aga kes visalt eest ära jookseb. "Mida ma teen, mida ma tegema pean?" mõtlesin. Ühe kivitrepi mademelt leidsin kaardipaki. Korjasin selle üles ja vaatasin kaarte (kõik see toimus möödaminnes, paaniliselt lõõtsutades). Sama nõutult, teatud kahetsusega panin paki tagasi trepile. Jätkasin paanilist põgenemist, teades, et kui paigale jään, ootab mind ees kindel surm.

Kuhu ja kuidas mul lõpuks peituda õnnestus, ma ei tea. Tean vaid, et õnnestus. Ja natuke aega seal kusagil kükitanuna tulin uuesti päevavalguse kätte. Vähemalt nii paistis olevat - domineerisid heledad toonid. Ringi jalutades adusin, et linnast ei olnud palju järele jäänud, suurem osa hooneid oli varemeis. Teadsin, et pean kohtuma ühe tüdrukuga, ning varsti see juhtuski. Ei suuda mäletada ta nime ega välimust, kuid tean, et ta oli üsna tavaline. Ta avas mulle mõningaid tagamaid juhtunu kohta. Amokki jooksnud koera-taolise roboti olid ehitanud mingid kutid kusagil Kivilinnas, oma kuuris. Nentisin, et "noh, siis poleks niikuinii midagi teha olnud" või midagi muud täiesti olukorrale mittevastavat ja ebaadekvaatset. Sellega lõppeski kõik.


Unenägu augusti algusest