mõtisklus ühest m---st küsimusest

"Ja kes sust siis saab?" Kõige argisemas mõttes, ilma sõnade süvavaatlusesse laskumata.
Sellele küsimusele pole ma kunagi midagi tarka vastata osanud, pigem midagi ebamäärast soninud. Sellega käib kaasas ka mõningane häbitunne. Häbi sellepärast, et ma ei tea. Ja millegipärast olen ma kindel, et ma pole ainus. Ainus noor inimene, keda valdab sellise küsimuse juures teatud hämming ja kes vastab "ma ei tea".

Kuid igaüks, kes selle küsimuse taga kobrutava ideoloogia ja konventsioonid läbi näeb, peaks aga olema õnnelik, et ta just niimoodi vastab. Sest sellist küsimust ei küsi sinu käest su tädi või lapsepõlvesõbranna, kelle suust sel ajal aur välja käib, vaid laguneva turumajanduse haige konveiersüsteemi ideoloogia, mis kümnete aastate pikkuse järjekindla ajupesuga enamikule inimestele pähe on istutatud. Tegelikult ei tohiks ükski inimene, kes sinust TÕELISELT hoolib, sellist küsimust esitada. Sellest, mida, või õigemini kuidas su tädi või sõber sinu käest küsima peaks, veidi hiljem. Kõigepealt sellest, miks ma seda küsimust siiralt vihkan. "Kes sust siis saab ää?" eeldab juba oma sõnastusega, et ma olen mingisugune toode, keda keegi kusagil (ilmselt koolid ja õpetajad) nagu savikamakat voolib, et siis ära riiuli peale panna. Suurepärane näide ideoloogiast läbi imbunud keelest. Samuti näib ta viitavat mulle kui mingile tööriistale, mitte inimesele, mis ka pisut solvav on. Aga olgu, ma ei tähtsusta ennast üle, lepime kokku, et mõnes mõttes me olemegi kõik vajalikud tööriistad ühiskonnale, et kõik ilusti toimiks. See eeldaks, et on olemas korralik ja sidus ühiskond, mis mind kui uut maailmakodanikku enda rüppe ootab, et saaksin oma panuse anda. See tähendab, et mul on ühiskonnas teatud eeskujud, keda ma tegutsemas näen ja kelle moodi tahaksin isegi olla. Võtame veel ühe väikse eelduse juurde: olen kasvatatud korralikus perekonnas, õpetatud olema aus ja teisi inimesi austama. Ja see viimane eeldus lööbki kogu pildi segi. Sest kui ma loen uudiseid ja vaatan telekat (mis peaksid nagu ühiskonda mulle näitama) vajub mul lihtsalt karp lahti, ja üle huulte tuleb "möähh?". Lähme küsimuse juurde tagasi. Kes minust SELLES maailmas saab? Tädi Sirje oleks võinud kohe palju lihtsama, kahe vastusevariandiga küsimuse formuleerida - Kas sust saab ori või varas? Jah, ma lahmin jõhkralt, aga need on siiski kaks põhilist varianti, kellena siin lõpetada saab. Sellepärast ma sellele küsimusele vastata ei tahagi, ma ei taha elada selles praeguses "ideaalmaailmas", milles see küsimus räägib. Ma leian, et mul on õigus kõnelda teistsuguses keeles ja teistsugustes küsimustes. See tuleneb omakorda sügavast usust oma õigusesse iseseisvalt mõelda. Aga see on õnnetus kõigile inimestele, kes seda usku jagavad, sest mõtlemine tänapäeval enam populaarne pole, ikka täitsa vastupidi. Sellest, mis populaarne on, ei viitsi siinkohal rääkima hakatagi.

Aga millised oleksid siis need teistsugused küsimused... Võibolla "Mida sa tahaksid saavutada?"; "Mida sulle meeldiks teha?". Jah, praegu tunduvad need absurdsed ja konteksti mittesobivad, sest kogu mõtlemine on tugevalt kasumile orienteeritud ja kõik see muu kapitalismi-kriitiline jutt, mida palju on nämmutatud, aga millele inimesed ikka liiga vähe mõtlevad. Suures osas ma usun Jacques Fresco (see mees, kes Zeitgeisti teises osas Venus project-it tutvustas) juttu, et pole olemas mingit human nature-it, on ainult human behavior, mis täielikult oleneb keskkonnast ja kasvatusest. Ehk siis inimesed hakkavad käituma ja rääkima (ehk siis elama) nii, nagu ümbritsevad inimesed seda teevad ja nagu neid kasvatakse. Ehk siis meil on vastutus nende küsimuste ja väljendite ees, mida me praegu esitame ja kasutame. Ja seega tasuks mõelda, kas me neisse asjadesse, mida ütleme, tõesti usume.

---

Mind kummitavad laulud
aga laulda ma ei suuda
Mu silmad on täis pilte
aga ma ei tea, mida ma näen
Kõikjal on valge, hele ja soe
aga nurkades sibavad koorikloomad -
niiskuse, pimeduse ja ahistuse asukad

Ma ei saa hüpata
joosta
ega karjuda
ilma et see muutuks millekski muuks
juba enne kui maandun
seisma jään
või suu kinni panen