Leinast hullunud inimesed end metsas lõikumas

Kui ma filme vaatan, siis harilikult ma ei suhtu nendesse ülikriitiliselt, pigem ikka üritan võimaluse anda, aru saada, mida on tegija(d) üritanud väljendada. Üritan end ka tegelastega samastada.


Täna õhtul oli siis lõpuks L.Trieri "Antikristuse" kord. Njah.


Üks tegur on ilmselt see, et ma kaldun filmide puhul moralismi ja ootan alati mingit lootust ja lahenemist.
Algus oli nii kaunilt filmitud ja tõotas head, aga mida edasi, seda vähem film mulle meeldis.
Lõpetades kerkis küsimus: kas mul midagi paremat ei olnud teha tund ja 40 minutit?
Kindlasti oli režissööril nende piibli motiivide, paanika, süü, vere, seksi ja piinadega midagi öelda, aga mina seda igatahes "lahti ei hammustanud". Kõik pöörded halvemuse poole, mis järk-järgult toimusid, ei olnud minu jaoks põhjendatud ja arusaadavad (olgu, võib alati küsida, kas peab siis alati olema?) ja nii see film veeres - süvenevate jälkuste saatel allamäge...

See film oli omamoodi kõigi euroopa (või Lääne üldisemalt) kultuuris levinud religiooni ja seksuaalsust puudutavate väärastumiste ja neurootilisuse summa.

Ei kavatse uuesti vaadata ja kellelegi teisele ka ei soovita.


Böö!