mingi suvaline lumine märtsikuu laupäev

ja nii ta lähebki - mõtlesin et avan blogi ja hakkan siia ainult süstemaatilist, tervikuid moodustavaid tekste kirjutama, millel on üks konkreetne siht ja kindlad piirid. aga ei - ikka kisub subjektiivsete emotsionaalsete enesereflektsioonide poole. (See n.ö. vingumis-iha pole mitte ainult üldinimlik ja tüüpiline vaid oma sisult ka ettearvatav, mis muudab selle protsessi mu enda jaoks ebameeldivaks). Samas saan endale kohe vastu väita - iga kirjutis on subjektiivne enesereflektsioon, ükskõik kui tähtis(ja akadeemiline?) nägu pähe teha.

Aga päevaraamatuid on alati peetud, huvitavad on nad muidugi siis, kui neid on omapärased, soovitavalt tuntud inimesed pidanud. Näiteks Vaino Vahingu päevaraamat nimega "Noor Unt"(ilmunud Loomingu raamatukogu sarjas 2004 aastal), mis nagu pealkirja järgi arvata võib, räägib põhiliselt noore Mati Undi sise- ja välimaailmast 60ndate lõpus ja 70ndatel. Aga mitte ainult Undi, ka paljude teiste eesti kultuuritegelaste. Põhiliselt siis kirjanduse ja teatri valdkondades tegutsevad inimesed. Raamatu võib alati ükskõik mis kohast lahti võtta ja veenduda, et see subjektiivne ennastpeegeldav jutt võib vahel täitsa mõnus lugemine olla.

Väike väljavõte:"Pärast väikesed hüsteeriad nii Undil kui ka teistel. Kardan Kangilaskite ja Kaplinskite seltskonda, nad on liiga targad.Öösel kodus psühhodraama."(lk 32) Siit lõigust on hästi näha ka Vahingu peaamet - psühhiaater.


byebye praeguseks