hõbevalge kõhedus

Raamatud mõjuvad erinevalt, üldiselt on hea, kui raamat üldse kuidagimoodi mõjub.
Aga mõnikord mõjub raamat nii, et sa tunned seda kusagil oma kõhunäärmes. Loed ja kõhunääre(või põrn, maks või keegi kolmas?) kogeb koos sinuga mingit heureka-hetke, talle meenub midagi oma kaugest minevikust. See kummaline tunne tabas Lennart Meri "Hõbevalgemat" lugedes. Dokumentaalsus - olgu. Põhjalik ajalooline ja kultuurilooline taust - absoluutselt, Meri oli väga laiade teadmistega ja suur respekt selles suhtes.

Aga minule mõjuvad siiski kõige rohkem need kohad, kui ta teadlase rollist väljub, kirjanikuks saab ja neid kauneid poeetilisi üldistusi meie eellaste kohta teeb...

"Oleme oma keele kaudu süvendanud euroopa kultuuri dualismi ja midagi olulist lisanud. Võib-olla metsade vaikuse? Rahutu kahtluse, et täiskuu ajal metsad muutuvad läbipaistvaks?"

Ma pole kindlasti ainuke, kes on seda kohta lugedes mingeid külmavärinaid tundnud...

Või siis koht, kui ta kirjeldab meie tuhandeaastast rännakut uuralitest Läänemere äärde, et me liikusime siia "viis sentimeetrit tunnis ehk nelisada meetrit aastas".
See väljendab suurepäraselt seda meie rahvastele omast staatilist identiteeti.

Mu silmade ette kerkib matsakas nurgeliste näojoontega mees, kes rühib kuuvalges õhtus oma haabjat järel vedades koos oma naisega läbi võsa ja metsade, öökull huikab ja kõik ümberringi kohiseb...
Ja seda kõike ainult 20 lehekülje peale...

-----

Kas suudad kujutleda aega
mil oli vara, nii tühi oli veel maailm
meist, inimestest
olla rändur hõbevalgetes metsades
maailmas, kus inimene on veel nii noor
rännates üle ääretu hingava välja(väli tunnetab sind ehk nagu esimest häirivat sügelust?)
vedada järel oma elu
mille oled surunud kahe riidepambu sisse
mille oled surunud oma paati
millega ületada vajadusel mõni jõgi
et jõuda kuhugi, kus on võibolla süüa
et rajada midagi paikse elukoha sarnast
äkki saada paar lastki?
külmadel selgetel öödel
vaadata taevasse
lugeda õigeid märke
sealt kust vaatavad alla mõõtmatu jumala
hallvalged silmad
nägemas su kaduvate jalajälgede hääletut teed...

-----

vahepeal on tõesti hea kujutada ette muid aegu/kohti kui praegune.

tervisi!