***

Paar kuud tagasi postitasin ühe Ted-video, mis mind väga liigutas, sotsiaalmeediasse. See sai ainult paar üksikut laiki ja mitte keegi ei kommenteerinud. Esiteks kindlasti sellepärast, kuna selle teemaks on enesetapp ja inimesed hoiavad ikka instinktiivselt eemale nii morbiidsetest teemadest. Võibolla arvatakse parasjagu, et see rikuks hea tuju, on niikuinii selline lahendamatu probleem, omatakse mingeid eelhoiakuid selle teema suhtes jne.

Ma tahaks siiski sellele veel kord tähelepanu juhtida, et ehk viitsib mõni lugeja veel süveneda asjasse. Miks ma seda soovitan? Asi ei ole siin jutus üksnes ja ainult enesetapus. Oluline on see üldisem perspektiiv vaimsetele häiretele, mida see noormees esindab. Mõni point lühidalt. Fenomenide puhul nagu enesetapp ei ole küsimus nn agendi ratsionaalsuses: mida ma tean, mida mitte, nagu käiks mingi argumentide poolt ja vastu kaalumine. Suitsiidne käitumine on üldisem pertseptsiooni häire. Nagu Henick ütleb, kui meie taju väli muutub nii kitsaks, kollapseerub endasse, siis ei ole vahet, kui mõistlikku nõu sulle keegi annab, sest see ei TÄHENDA inimesele lõpuks ikkagi midagi. Sest tundub, et terviktähendus inimesele ei teki ainult keele semantika vahendusel. Kaasa mängib kogu emotsionaalne seisukord, afektiivse laetuse aste kehas, ühesõnaga kõik teadvuse vahetud andmed, nagu Bergson ütleks. Our perception IS its limits, nagu ütleb noor Henick.

Seepärast ma soovikski, et seda videot näeksid inimesed, kellel on olnud probleeme ükskõik millise vaimse häirega, või kelle lähedastel on olnud.

Sest kas meil pole mitte põhjust arvata, et üldisema tajuhäire mudelile taanduvad ka söömishäired ja häired oma keha kuvandis? Ja samamoodi ärevushäire ja isegi depressiooni varased staadiumid kui see ei ole muutunud veel kliiniliseks?

Anorektikule võib jääda pähe taguma, et ta ei ole paks. Ta võib seda kuulata. Ikkagi ei muutu sellest tema kehakuvandis midagi. Kui paljud annavad selle juures aru, et tegemist ei ole mingsuguse maaniaga, vaid üldisema taju vaesestumisega, mille põhjused on ilmselt keerulist emotsionaalset päritolu?

Kui keegi natukegi selle üle mõtiskleb, on see postitus oma eesmärgi täitnud.