Henri Bergson mõtte liikuvusest ja kirjutamisest

„Idee on mõtte peatus. See ilmub siis, kui mõtlemine – selle asemel, et jätkata oma loomulikku rada – teeb pausi või heidetakse reflektsiooni käigus tagasi enese juurde. See on nagu kuumus, mis tekib mürsus, mis on just oma sihtmärgini jõudnud. Enne seda hetke ei olnud idee aga rohkem meie mõtlemise osa kui kui mürsus tekkinud kuumus oli selle osa enne plahvatust. Proovige näiteks kokku panna ideesid „kuumus“, „tekkimine“ ja „mürsk“; samuti üritage kuidagi ühendada „mõtte loomuliku raja“ ja „reflektsiooni“ ideid mõistetega „sees“ (mis käis mürsu kohta) ja „tekkima“ (mis käib kuumuse ehk energia vabanemise kohta selles), et niimoodi uuesti jõuda mõtteni, mida ma just väljendasin sõnadega „See on nagu kuumus, mis tekib mürsus“. Te näete, et see on võimatu. Te näete, et mõte, mida lause tõlgib, on jagamatu liikumine ja ideed, mis vastavad igale sõnale, on kõigest pildid või mõisted, mis tekiksid meeles igal hetkel, kui mõtlemine parasjagu peatuks; aga ta ei tee seda. Pangem niisiis kõrvale mõtlemise kunstlikud rekonstruktsioonid ja vaadelge mõtlemist ennast: sellisel juhul leiate te pigem suundi, kui valmis olekuid ja näete, et õigupoolest on mõtlemine pidevuslik ja aina jätkuv sisemine suunamuutus, mis lakkamatult kaldub ennast tõlkima välispidiste suunamuutuste kaudu, mille all ma pean silmas kõikvõimalikke tegusid ja žeste, mis on suutelised lahti rulluma ruumis ja väljendama justkui metafoorselt mõtte enese käike. Neist liikumistest, nii juba välja joonistunutest või ka ainult plaanitutest, ei ole me enamus ajast teadlikud, kuna meil puudub nende vastu huvi; kuid me peame neid märkama, kui üritame oma mõtet elavana tabada ja seda ka niiviisi – elavana – teisele hingele vahendada. Sõnad võivad sellisel juhul olla hästi valitud, kuid ei suuda kuidagi edasi anda meie tervikkavatsust, kui sama hästi pole õnnestunud meil ka rütmi, punktuatsiooni, lause ja osalausete õige pikkuse tajumine. See kõik peab tabama lause spetsiifilist tantsu, et panna ka lugeja meel, loomuldasa neist üha uuestisündivatest liikumistest mõjutatud, järgima sellesama mõtte kurve ja tunnet, mida meie parasjagu väljendame. Selles seisnebki kogu kirjutamise kunst. See on mõnevõrra sarnane muusiku kunstile, kuid ärge uskuge, et selline muusika on adresseeritud pelgalt kõrvale, nagu harilikult eeldatakse. Võõrkeele kõneleja, ükskõik kui treenitud kõrvaga muusika alal, ei suuda ära tunda erinevust proosa vahel, mida peame musikaalseks ja mida mitte; ta ei suudaks eristada meie keeles perfektselt kirjutatut sellele ainult ligilähedaselt sarnanevast – ilmne tõend, et tegeleme siin hoopis millegi muu, kui helide materiaalse harmooniaga. Tõsi on hoopis, et kirjaniku kunst seisneb ennekõike võimes panna meid unustama, et ta üldse sõnu kasutab.  Ta otsib teatavat harmooniat, vastavust tema mõtte liikumissuundade ja oma kõne fraseerimise vahel; vastavust, mis oleks nii täiuslik, et tema lausete poolt kantud mõtte lained liigutaksid meid osavõtlikkuse läbi, nii et sõnad eraldivõetuna enam ei loegi: järele ei jää muud, kui tähenduse voolamine läbi sõnade, ainult kaks meelt, mis ilma vahenduseta ühes rütmis võnguvad. Kõne rütmil ei ole siin sellisel juhul muud ülesannet, kui reprodutseerida mõtte rütmi: ja mis muu saab mõtte rütm olla, kui need vaevu teadvustatud vastselt sündinud liikumised, mis seda saadavad? Need liikumised, mille kaudu mõte pidevalt kaldub ennast tegutsemises pikendama, on ette valmistatud ja justkui ette mängitud ajus. Just see ongi mõtet saatev motoorne kaastegevus ja mitte mõte ise (kursiiv – I.O), mida me tõenäoliselt näeksime, kui suudaksime tungida töötava aju sisemusse.“ (lk 55-58)     

---

Eelnev kirjakoht on pisike toortõlge lõigust Henri Bergsoni essees „The soul end the body“, mis ilmus inglise keeles 1920 ilmunud raamatus „Mind-energy“ (prantsuskeelne originaal „L’energie spirituelle“ 1919). See koht essees hakkas kohe silma kui eriliselt tihe ja kujundlikult rikas. Siin on koos mitmeid olulisi asju: esiteks on see suurepärane illustratsioon kirjanduse olemuse kohta, teiseks kirjeldab mahlakalt hea tõlke olemust ja selle saamisprotsessi ning kolmandaks jõuab oma lõpus Bergsoni vaimufilosoofia ühe põhipunkti illustreerimiseni. Sellele viimasele on ainuliselt keskendunud juba tema raamat „Aine ja mälu“. Kuid lühidalt siiski selle põhitees: nii vaim kui aine on tavalises mõttes olemas, vaim ehk mõte ehk puhas kvaliteet on aga elu olemuslik ja liikuv osa ja mateerial ei ole mingisugust nö „varjatud võimet“ seda ise tekitada.