Avatuse väsimatu mõte

Kas on selle halva poliitilise kliima ja kogu selle situatsiooni juures, mis Ukrainas toimub, või ehk ka Süürias või halbade uudiste juures üleüldiselt, siiski ka midagi head, midagi, mis viimasel ajal nagu uus teadmine või kindlustunne end näitab?

Nojah, midagi head võib alati leida, kui olla ullikesest optimist. Aga midagi võib siiski märgata, kui pisut mõelda.

Kas pole kogu idapoolkaare välispoliitika ja samas ka eesti sisesed debatid, näiteks kooselu seaduse ümber näidanud selgelt seda, millesse ikkagi kõige kiuste uskuda tasub, pühkinud tolmu tõe pealt, andnud kõva hoobi mingisugusele relativismile ja ebakindlusele? Esimene kõige laiem tõde, mis selgineb, on ühiskondade ja poliitiliste protsesside polariseerumine kinnisteks, dogmaatilisteks (ühtlasi fundamentalistliku usu põhisteks) ja avatuteks. Kas pole aina paremini ka nö tavainimesele, kes alles otsib veendumusi, näha, et suletud ühiskonna tee viib paratamatult kontrolli, ülemäärase vabaduste piiramise ja sealt varem või hiljem vägivallani? Et suletus ja dogmaatika käib ikka ja alati koos rõveda õelutsemise ja rumala grupimentaliteediga (SAPTK'i näide)?

Ja ühtlasi seda, et avatud ja suletud ühiskonna tunnetuslik joon on paralleelne sellega, mis toimub kitsamas ringis – kasvõi peres või ühe inimese enda sees.

Hirm ja ebakindlus, mis sünnitab aina uusi kartusi, sunnib valima pooli, otsima liitlasi veel enne, kui on Teist ülepea tunnetatud, enne kui silmad ja süda millelegi lahti tehtud. Sunnib võtma kramplikku hoiakut vana hirmu põhjal, justkui elu ei olekski liikuv ega olukorrad uued ja teisenevad. Mulle on mõjunud liigutavalt, et näiteks Aare Pilv on viitsinud nii kaua vaielda täiesti võimatult ebaviisakate ja kombetute SAPTK’i liikmetega. Vaielnud põhimõtteliselt tühja, sest seal mõistuse häält ei kuulata. Aga üritanud siiski hästi viisakalt selgitada samasooliste paaride positsioone ja nende tegelikke olukordi, tuletanud väsimatult meelde saptki tegevuse eetilisi implikatsioone. Tühi vaev pikas perspektiivis, ütlevad mõned.

Aga kas pole tõde mõnes mõttes just vastupidine? Kui me taandame kogukonna mingisugusteks klastriteks, huvigruppideks, kes ühiseid asju teevad/usuvad, siis on nende vahel ju piirid. Need piirid on alati erineva paksusega. Kas ei otsusta mitte iga koosluse saatust nende piiride läbilaskevõime? Ning just see kõnelus, mis piiri peal toimub. Et see toimub ja et see ei väsi. Kõnelus, mis kasvõi vaikselt ümber nurga avab uusi perspektiive.

 Ma ei tea, kuidas täpselt selleks jõudu võetakse. Kuidas ületatakse järjepidevalt hirmu ja ebakindlust. Kuidas inimene naeratab võhivõõrale poes ilma igasuguse põhjuseta, miks jäädakse tänaval seisma ja küsitakse hei, kas kõik on ikka korras?, mitte ei minda pea õlgade vahel mööda. Kuidas mõni mees ja naine oskavad niimoodi elada, et neil on koos mõnus ja hea olla. Kuidas püsitakse truu tõele ja vabadusele. Aga kuidagi me seda teeme. Ja see ongi esmane ülesanne. Kõik materiaalne toimub niikuinii ise ja inertsist ja esmasest vajdusest.