Minu objektiivne süü (Sartre Jamesoni suu läbi)

„Nii et mitte ainult juut pole „teine inimene juudina vaadelduna“. Ma olen allutatud tervele hulgale kategooriatele, mis näivad mulle üsna abstraktsetena hetkeni, kuni pinnas, millelt see minuvastane hukkamõistu-situatsioon võrsub, mulle teataval eksistentsiaalsel viisil paljastub. Niisiis olen ma ameeriklane mitte lihtsalt positiivses tähenduses, kuuludes Ameerika Ühendriikidesse nagu mingisse konteinerisse, omades Ameerika kodakondsust jne, vaid palju konkreetsemal viisil, kuna see olengi mina (kui ühe näota, kujuteldamatu, paljususliku kollektiivi liige), keda välismaalased silmas peavad, kui nad Ameerikast mõtlevad. See silt saab oma ontoloogilise õigustuse sellest konkreetse hukkamõistu situatsioonist ja interpersonaalsest suhtest, milles osalemisest ma kunagi isegi teadlikuks ei pruugi saada. Seega, kui ma kunagi maalt ei lahku, siis võib teadmine, et ma olen ameeriklane näida mulle üsna abstraktne ja formaalne. Alles siis, kui ma näen enda suhtes realiseerumas vihkamist, kahtlustusi või teisest küljest seda patroniseerivat armulikkust või lipitsevat kaassüüdluse hoiakut, millega ameeriklastesse üldiselt või Ameerika Ühendriikidesse teiste maade kodanike poolt suhtutakse – alles siis hakkan ma šokeerival viisil tajuma seda hõõrumis- ja hukkamõistusituatsiooni, milles ma alati implitsiitselt osalen. Olukorra skandaalsus tuleb muidugi faktist, et „mina“ ei ole isiklikult vastutav selle eest, mida Ameerika teeb ja oleks ebaõiglane süüdlased ja süütud ühe ropsuga hukka mõista: aga see vahemik minu Mina, mida ma justkui seestpoolt tajun, ja otsustuse vahel, mis minu objektiivse olemuse üle väljastpoolt tehakse, iseloomustab kõiki „teiste inimeste kaudu võõrandumise“ vorme (Sartre’ilikus mõttes), seda põhilist heitlust Teisega, milles me alati osaleme ja milles ma olen alati vastutav, alati süüdi, ja seda juba oma pelga eksistentsi fakti põhjal“

(Fredric Jameson "Marxism and Form", lk 302-303)