Ene Mihkelsonist

Paar nädalat tagasi suri Ene Mihkelson. Paljud ütlesid kasvõi sotsiaalmeedias selle puhul kaalukaid sõnu ja juba see, et puudutatuid oli nii rohkelt, näitab mõndagi. Tundub üleliigne midagi lisada. Aga kummalisel kombel ei saa päris niisama ka olla selle faktiga, ikka jääb midagi kripeldama, nagu Mihkelsoni lugedes alati jäi ja jääb ilmselt edaspidigi midagi kripeldama.

Kui keegi välismaalane küsiks, kes on parim eesti kirjanik, siis ma ütleks et muidugi on see rumal küsimus ja kirjandus ei ole sport, milles tulemusi mõõdetakse. Ma ütleks, et eestis on nagu igal pool mujal palju häid ja omapäraseid autoreid, aga ainult mõnel neist on see salapärane "ekstra". Ja Ene Mihkelsonil juhtus see 'ekstra' olema alati kuidagi kõige kõnekam. Nagu ta teaks alati natuke rohkem, kui meie, viibiks kogu aeg sammu võrra ees. Nüüd siis minevikuvormis öelduna. Aga mitte see triviaalsus ei ole oluline. 

Kui mõelda, mis on tegelikult oluline, võiks öelda väga palju. Aga jään ühe piiritletud mõtte juurde. Nimelt see hääl mu peas, mis on koolitatud akadeemiliselt ja harjunud nähtusi määratlema ja nimetama, ütleb mulle esimese intuitsioonina, et Ene Mihkelson oli muu hulgas üks eesti kõige intellektuaalsemaid kirjanikke, äkki vaat et ainus puhtalt intellektuaalne kirjanik. Mida see hämar väide või isegi kõhutunde pealt tehtud üldistus tähendab? Ei võtnud ju Mihkelson tihti sõna intellektuaalsetel teemadel ega tekitanud endale sihilikult avaliku intellektuaali kuvandit. Intellektuaal selles mõttes tähendab siinpuhul kedagi, kelle jaoks vaimne tegevus kui niisugune on esmane ja kõige olulisem asi ja kelle järgi see vaimsuse latt ülepea aeg-ajalt taas-kehtestatakse. Mitte avalikult-tseremoniaalselt, aga on kuidagi konsensuslikult tunda, et kusagil seal see latt asub. Üks tunnus selle intellektuaalsuse puhul veel - Mihkelsonilt ei leia eriti ühtki triviaalset rida. Nii luules kui proosas. Ei ole diskursiivset täitematerjali, mida peaaegu igas kirjandusteoses leidub ja mis teatava jäägina vormist üle jääb. On aina jätkuv ja kandev pinge. Ja see tihedus, pinge ja sammu võrra ees viibimine on hästi näha ka tema akadeemilise käsitlemise puhul. On suur hulk väga häid ja inspireerivaid kirjutisi ja selle juures ikkagi mulje, et kraabitud on vaid pinda. Mihkelson kui kirjanik, kellest peaksid kirjutama raamatuid filosoofid; nagu saksa kultuuriruumis Hölderlini ja Kafkaga, ja prantslastel Mallarmega, kui proportsioone saaks võrrelda.
Aga mõnes mõttes saab ikkagi, sest Mihkelsoni tekstides on seesama suuruse ja väiksuse küsimus, võrdlemise häda ja äng juba reflekteeritud; väiksuse küsimus ise on imatud juba sõna ja mõtte sisse ja ületatud (hegellikus aufgehobeni mõttes?). Hästi reaalselt, lausa katsutavalt ületatud. Nii et see hakkab omakorda kandma. Kandma Uut, Teisesust.

***

Eneseusaldus 

Ene see usaldus

kasvab ja kidub

meie nime sees

ja sellest väljas

on elu lõpuks sama pikk

aga sinu väikese nime ees

Tahaks midagi suurt õppida

ilma et peaks seda kartma

Tahaks õppida ainsat lõputut

milleks on hea tahe

õppida et ainus leping millele alla kirjutada

on alati juba sõlmitud

see usaldus Ene

sinu lühikese nime ees

söandaks lõpuks
midagi suurt õppida