Suvine pärastlõuna. Kraavidest ääristatud raudtee liigub alevist välja. Seda saadab ühelt poolt kitsas asfalttee, mille kõrval lähedane metsatukk, teisel pool lage aas ja kaugelt paistev sinakas metsapiir. Kauguses ka üks suvila, kuid näha pole hingelistki. Mööda raudteed kõnnib umbes kümneaastane poiss, viimaseid puhkusepäevi maal veetmas. Triibuline särk, kirevad lühikesed püksid. Sinine taevas. Ritsikad ja soe tuul. Õhk lõhnab uimastavalt magusalt, nagu ainult siis kui ollakse kümneaastane pätakas ja suvel maal, aega lõpmatult ja keegi ei keela.
Poisi jalge all kuumavad relsid ja masuudine must killustik. Relsipuude vahelt kasvab välja jonnakaid rohelisi taimi. Poiss nuusutab õhku, vaatab tuules kiikuvaid puude latvu ja tajub. Tajub, kuidas ta sees midagi soojalt paisuma hakkab. See sünnib järsku, aga mitte ootamatult. Ta pole endale aru andnud, miks ta sellel pärastlõunal välja läks ja miks ta just siia, raudteele on tulnud, aga ta jõuab sellele vaid murdosa sekundist mõelda sest paisumine ta sees on juba vastanud. Ta ei juurdle enam, miks ta tuli ja miks just siia. Nüüd on ta kohal. Kõik küsimused on nagu laia raske kiviga tasaseks vajutatud. Ta jalad hakkavad üha kiiremini liikuma kooskõlas sellega, mis ta sees lahti sirutub. Sisemine intensiivsus kasvab. Kõik, mida poiss selle maailma kohta teab ja tunnetab, hakkab üht kindlat värvi võtma. Ta sisemus tuksleb, killustik on muutunud ta enda närvi- ja lihaskimpudeks. Sammud muutuvad üha tihedamaks. Aga poiss ei jooksegi, raudtee ise ta jalge all liigub tema poole ja väändub lainetavalt ühes rütmis ta liikuvate puusade ja jalgadega. Ta silmad liiguvad, aga ta ei näe enam metsa ega taevast. Puud meenutavad talle ta oma ihukarvu, ta liigutab neid ühes oma kätega. Tegelikult ei teegi ta enam midagi, ta on enda ära andnud, ta ise on puude liikumine, looklev raudtee jalge all, ta on saanud mingisuguseks peatamatuks rongiks. Tuul hingab teda sisse ja välja. See polegi enam tavaline liikumine, vaid voog. Ja see läheneb oma kõige täielikumale lõpule-viidusele.
Kuid järsku kõik lõhutakse. Valuaisting lõikab noana sisse ja poiss, nagu kramplikust unenäost ärganuna, avastab oma sääremarja vaadates, et sinna on herilase nõelast tekkinud punane paise. Tee on märkamatult viinud ta alevist välja vana tehase varemete juurde. Kraavide asemel on raudtee äär nüüd lauge ja sealt astub poiss maha ja pöörab teele, mis koju viib. Veidi ehmununa vaatab ja katsub ta veel paiset jalal, mis siledal naha pinnal võõrastava künka moodustab. Ta on kuulnud, et herilase nõelamine võib ohtlik olla, aga ema on öelnud, et tema selle vastu allergiline pole. Suvetuul põski soojendamas vaatab ta lagendikke ja vanu tehasevaremeid. Õhtul tehakse sauna ja isa-ema lubasid veel koos õudusfilmi vaadata. Natuke peaks isegi tädi sünnipäevast järele jäänud torti alles olema. See muudab ta hoopis rõõmsaks. Ta ei aima, et eelneva minutiga võibolla lõppes tema elus miski. Aga see polegi tähtis. Nädala pärast sõidab ta linnakoju ja hakkab taas koolis käima nagu teised lapsed. See jalutuskõik ei tule kellegagi jutuks, järgmisel päeval ta isegi ei mäleta seda - ei lõunatundi ega raudteed. Ta ei taipa, et need minutid talletuvad alatiseks tema mälusügavustesse, jäädes salamisi värvima ta tulevasi õnnehetki ja aitama välja kõige tumedamatest kriisidest tema elus.