kaks luuletust

Tükid

Ikka veel tükid pildile

Kuigi jalad ei mahu

Ikka veel tükid

Sest tervet ei saa

                  Ei oska

                  Ei jõua

Tükid sest pead

Tükid sest jalad

Tükikaupa

On meie võimalus

Pea hoogu

Ei suuda keegi peatada

Pea kinni reeglitest

Ja kõik sujub

Pea kinni Saba lahti

Selles loos üheskoos

Peata kana

Ta ei tea mida teeb

Peata

Enne kui hilja

Jaluta

Jaluta minuga
jäta rihm pikaks

Jaluta mind koju

Käsita

Käsita mind hellalt

Ma võtan aega

Ja annan aru

Ikka 

veel 

tükid

Luuleõhtule

Kuigi luule on ammu läinud

Luule lahkus 1940ndatel

kui nägi milleks me võimelised oleme

Ikka tükid Luuleõhtule

Kuigi Luule on ammu lahkunud

Parimal juhul oksendab luule põlvili tualettruumis

juuksed sassis ja silmavärv laiali

ta ei tunne ennastki enam ära

Kuid ikka  veel  tükid

                                  Luule õhtule

Üksikute kõõksatuste kaupa

Üksikute niutsatuste kaupa

Üritab luule veel midagi

Kõik on ammu pankrotis

Aga luule ikka veel üritab midagi

Ja sina?

Ikka veel puruks löödud klaas –

Ikka veel tükid

Tüki kaupa

on meie võimalus

Osa

Osa sinust peab saama

pastelselt roosaks

plastmassiks Osa sinust

tehtud kaugel vabrikus

tuhat eksemplari päevas

Inimeste poolt keda sa ei tunne

Osa sinust

peab saama minuks –

Kergelt puruned sa nagunii

osa Minust peab saama vahetatavaks

osa peab saama asendatavaks

hästi müüdavaks

Osa minust peab saama sinuks

See ei kõdune ka tuhande aastaga –

meie armastuse pant

Osa minust kulub nii kiiresti

Osa sinust väsib nii kiiresti

Võta üks ja viska teist

Kergelt puruneb nagunii

Osa minust ei ei kulu iial

Osa sinust ei väsi iial

väike valgus

Viga materjalis