peaaegu kuulmatu sosin selle blogi lõpust on liialdatud

Olles viibinud kaua varjusurmas, login Mina, see lause siin, ühe gmaili kontoga siia veebikeskkonda sisse, kirjutan end üles ja panen enda lõppu punkti. Selle, justkui mingisuguse impersonaalse virtuaalse välja keerdude seest täiesti jälitamatutel põhjustel toimunud žesti; žesti, mille käigus lause üha enam inimese kätt ja läikivat silmapaari meenutama hakkab; selle žesti tulemusena aktiviseerub ootamatult pilt.

See on pilt, mis peegeldub tagasi ühelt sülearvutiekraanilt. Ja sellel pildil peegelduvad hägusalt ühe noorema mehe näojooned. Mehe, kellel on ajalugu, nimi (initsiaalid I.O.), elukoht Tartus Tiigi tänaval, veel mingid ähmased seosed Tartu Ülikooliga ja endiselt mõned kirglikud soovid. Annamegi järgnevaga sõna sellele mehele.


--
Tere, käesolevaga annan teada, et siinne blogi pole lõplikult kustunud ja alustab taas. Kas siia üle kahe postituse üldse tekib, ei saa lubada, aga niisama see sündmus, mis mu tähelepanu siia tõi, ilmselt ei toimunud. Blogide väljasuremisel on ilmselt mitmeid põhjuseid. Kõige igavam-proosaliselt võiks neid kokku võtta sõnaga muutused elurütmides. Samas on see põhjus ka üsna aus. Olen märganud viimasel aastal ka paljude tuttavate blogide ünarusse jäämist ja mis sellest ikka rääkida.

Mul on tegelikult ainult üks põhjus, miks ma seda blogi jätkan. See on trots. Lihtsat trots, keeldun seda mingite seletustega laiendamast: trots kui lõputu otsustus, radikaalne eitus. Kuigi võin seda põhjendada veel paaril viisil. Olen õppinud ennast paremini võõrandama ja see tähendab üldiselt hakkama saamist eluga, kõige magedatest üllamate tähendusteni. Võõrandama end sõnade ja tegude abil. Nii ütlengi ma: võõrandage teiegi end, aina paremini ja efektiivsemalt! Sest ärge unustage, te pole üksi. Selles paadis oleme koos, et üksteist toetada.
Ja teine põhjus on lihtsalt järjepidevus. See informatsiooniklastrike sisaldab varsti 6 aasta jagu kommunikatsiooniakte mingilt entiteedilt, mida ollakse harjunud ka inimeseks kutsuma ja mille vastu kunagi, teatud koolkondade õpetuste järgi ka huvi ja empaatiat tunti.

Niisiis on tegemist lihtsalt tähemärkide järgnevusega, puhta kvantiteediga, mis Friedrich Engelsi esimese dialektika seaduse kohaselt on võimeline muunduma ja muundubki kvaliteediks. Sõnadest saavad laused, tähendus tekib ja hajub nagu kosmosetolm, ilma melanhooliata. Meie vastutame endiselt - kõige ja mitte millegi eest.