Kell sai 12 päeval, paistis päike ja teise tööpäeva esimene neljatunnine plokk oli lõppenud.
Sadade kilode viisi erinevaid tellingu-osi tõstnud parem käsi üritas vapralt kohvitassi suu juurde tõsta, sealjuures kurnatusest värisedes kui parkinsoni tõvest vaevatud inimese ihuliige.
Maha ja sülle kukkunud kohvipritsmed tõstsid taas kirkalt meelde, mida ma sellelt elult tahan ja mitte, avanesid varjusurma jäänud perspektiivid ja võimalused, lootused ja hirmud. Nagu oleks esimest korda pilgu miljonite kapitalismi hammasrataste vahele aheldunud inimeste kollektiivsesse alateadvusesse heitnud, pöörates selle siiski kähku kaunimasse homsesse päeva, kus endiselt vabaduse õhulossid ujuvad...
A las nad ujuvad, vara veel kõrghoonet otsida, kust alla hüpata, eriti mul, kes ma tõesti kõrgust kardan.
alati positiivselt,
teie Ince
Tuesday, June 15, 2010
Another Velvet morning for me yeeeeeeaaaa....
Posted by Indrek at 7:43 AM
Labels: lenduvad mõtted
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
57.jpg)
2 comments:
Tööinimese mured ja argipäev. Ma olen ise, küll väga kaudselt, umbes sarnases olukorras. Ma ei ole neid õhulosse veel lähedalt näinud, aga küll nad kuskil olemas on. Jõudu ja jaksu aga lähipäeviks!
Aitäh, jõudu sullegi!
Post a Comment