keemispunktis

Tervitused!


Kesksuvi. Nüüd on ta siis käes. Olen oodanud lapsest peale, alates east, mil ma sellistele asjadele mõtlema hakkasin, millal tuleb suvi - parim aeg aastast. Kahtlemata on suur osa olnud koolivaheajal, kui suve tähtsaimal funktsioonil. Juuni, juuli; päike, taimede lõhnad; spordilaagrid, sünnipäev, vanaemale küll minemine jne...

Aga taolist puhast emotsionaalset naudingut suve igast pisidetailist ja üldisest olemusest enam ei tunne. On inimesed, nendevahelised suhtlusvõrgud (nagu muudelgi aastaaegadel), kuupäevad, tähtpäevad, ja esmakordselt ka regulaarne E-R 8-17 töörutiin. Palavad päevad pitsitavad, oodatud suvi oma füüsilises olemuses on käes, ta on isegi liiga kohal, ta on lausa ümber keha, iga sekund, ka öösel magamistoas kui higine nahk vastu lina kleepub.


Aga pole vabanemist. Noh, ega päriselt ei saagi olla, millest ma üldse räägin. Aga mingilgi määral - vaimset tuulutamist kui niimoodi nimetada. inspiratsiooni on vaja suvest imeda, mitte ainult UV-kiirgust. Paraku on minu vaimne töövõime pigem langenud, isegi siia kirjutades on tunda kuidas laused on konarlikud ja nõrgalt seotud, äkki keeles avaldubki selline "nüristumine" esimesena ?


Ei viitsi pikalt viriseda, pole ka väga põhjust. Tegelikult läheb elu hästi (miks see nii mittemidagiütlev lause tundub? Eks ta ongi). Mulle meeldib, kui saab inimestega rääkida asjadest, mida ma tähtsaks pean, millesse usun. Päris inimestega, vestluse vormis. Tekib tunne, et ma elan.


Vaba aega on vähe, et lugeda ja sellele keskenduda. Aga no kiusu pärast ei loe "Videvikku" ega isegi tuntud eesti klassikuid. Selle asemel Madis Kõivu "Päeva", mis on suht ränk väljakutse. Mitte, et eristuva ja targemana paista kui tegelikult olen, aga miks mitte anda võimalus ka sellistele raamatutele, milles pole kaunis, klassikaliselt lihvitud ja pingestatud, ettearvatava lõpuga lugu, vaid midagi teistsugust? Kunagi kirjutan sellest raamatust pikemalt, see on liiga painav ja tihe, et lihtsalt mööda minna.

Kõige huvitavamad read, mis mõnest raamatust silma sattunud viimasel ajal, tulevad aga Emil Tode 1996. aasta luulekogust "Mõõt":

"Sõna on sellest haige, alati valus sellest, mis ta ei ole.
Valus tänasest hommikust, valus lihast ja verest,
valus veest ja valgusest,
valus sellest, et ta on kinni peas."




---